Ühiskonnaõpetuse eksamimaterjalid

ÜHISKONNAÕPETUSE LÕPUEKSAMI AINESISU

Lõpueksami ainesisu koostades on arvestatud, et põhikooli lõpetaja: I) tunneb ühiskonnaelu põhivaldkondi ja nende omavahelist seotust; 2)        tunneb Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust, poliitilist ja halduskorraldust ning õigusloome- ja õiguskaitsesüsteemi 3)        tunneb inimõigusi ja kodanikuõigusi; 4)        oskab seaduslike vahenditega kaitsta enda ja teiste õigusi ning huve; 5)        teab, millised on riigi majanduselu üldised printsiibid ning isikliku majandamise võimalused ja põhimõtted; oskab käituda tööjõuturul. 6)        saab aru, et ühiskonna ressursid on piiratud; mõistab soovide ja võimaluste erinevust; 7)       oskab hinnata oma ühiskonnaelus osalemise võimet ja võimalusi ning hankida selle kohta           vajalikku teavet; 8)        oskab suhelda riigi- ja kohalike asutustega, vormistada nõuetekohaselt dokumente; 9)        oskab kaitsta enda kui tarbija õigusi ja huve.

1. ÜHISKOND KUI INIMESTE OLEMASOLU VIIS

Mida on vaja teada?

Ühiskonnaelu valdkonnad. Ühiskonna sotsiaalne struktuur. Varanduslik kihistumine.  Inimeste huvide mitmekesisus ja selle avaldamisvormid. Normide osa ühiskonnasuhetes.  Õigus ja õiglus. Õigus- ja moraalinormid. Sotsiaalsed normi ja väärtused.  Milline on Eesti ühiskond?

Ühiskonnaelu valdkonnad Ühiskond on inimeste omavaheliste suhete kogum. Ühiskonna mõiste hõlmab inimrühmi, keda ühen­davad eriomased ja süstemaatilised normatiivsed suhted, st ühte ühiskonda kuulujatel on  ühesugused arusaamad asjaajamisest ning koostööst. Inimühiskond on konkreetsest ühiskonna  mõiste tarvitusest abstraktsem mõiste, millega märgitakse inimkonda tervikuna eeldusel,  et inimene on põhiloomuseit sotsiaalne ja niisiis vältimatult mõne inimrühma liige, kes  omakorda puutub kokku või teeb koostööd teise inimrühmaga. Ühiskond on süsteem, mille üksikud osad on omavahel seotud ning loovad üheskoos uue  kvaliteedi ehk väärtuse. Tootmine, teenindamine ja kauplemine moodustavad ühiskonnas  majandussfääri ehk -vald­konna. Ühiskonna tegevust üldiselt koordineerivat ja juhtivat valdkonda nimetatakse poliitikaks. Hulga inimpõlvede loodud materiaalsete ja  vaimsete väärtuste kogum moodustab kultuurisfääri. Inimeste omavahelist suhtlemist  reguleerib õiguslikult ning kõlbeliselt õiguse ja moraali valdkond. Sellelt aluselt eristatakse ühiskonnas kolme peamist tasandit: 1)       riik ja poliitika; 2)       kodanikuühiskond; 3)       eraelu Tänapäeval eristatakse kaht tüüpi ühiskonda: avatud ja suletud ühiskonda. Avatud ühiskond  sallib mitmekesisust, individuaalsust, on avatud muutustele ja tunneb huvi teaduse vastu. Suletud ühiskond on riigikorralduselt totalitaarne ning taotleb ühetaolisust (terviklikkust),  mis oleks täielikult riigile allutatud.

Avatud ühiskonnas moodustab riik ainult ühe sektori ühiskonnas. Moodne liberaalne  ühiskond jaguneb: 1)   avalikuks sektoriks (riiklik sektor, mis hõlmab riigi- ja omavalitsusasutusi koos  töötajas­konnaga, samuti riigi kasutusse laekuvaid maksu-, tulu- ja riigivarasid.  Avaliku sektori põhi­ülesanne on tagada rahvuslikku julgeolekut ning sotsiaalset   heaolu;

2)  erasektoriks (hõlmab kõiki inimeste ettevõetavaid tulundustegevusi.        Erasektori põhiülesanne on toota kasumit); 3) mittetulundussektoriks (ei taotle võimu ega tulu, selle moodustavad      vabatahtlikult kodanikualgatuse korras loodud kodanikuühendused.      Mittetulundussektori ülesanne on toetada demok­raatliku ühiskonna pluralismi     sidusust ning kodanike kaasatust avalikku ellu. Ühiskonda. kus inimesed saavad kas otseselt või kaudselt võtta osa valitsemisest  ehk ühiskonna juhtimisest. nimetatakse demokraatlikuks. Demokraatia peamised   tunnusjooned on järgmised: 1) vabade valimiste korraldamine; 2) enamuse võimu teostamine 3)    vähemuse õiguste austamine; 4)     põhiseadusel rajanev riigivõim; 5)      kontroll võimude tegevuse üle; 6)      valitsusväliste kodanikualgatuslike eraorganisatsioonide loomise       ja tegutsemise võimalikkus. Demokraatia esineb kahel kujul: otsese demokraatiana rahvas teostab riigivõimu  otseselt referendumite ja parlamendivalimiste ajal ning  esindusdemokraatiana toimib sel viisil, et inimesed valivad kedagi enda esindajateks  kuni parlamendini välja ning usaldavad neid inimesi enda eest küsimusi arutama ja otsuseid langetama. Mittedemokraatliku korda nimetatakse tavaliselt diktatuuriks. Diktatuur tähendab  valitsusvormi, kus võim kuulub kas üksikisikule või mingile väikesele rühmale.

Avatud ühiskonda nimetatakse selle olemuse tõttu ka kodanikuühiskonnaks.   Kodanikuühiskonna mõiste on maailmas käibele tulnud alles viimastel aastakümnetel.  Kodanikuühiskond moodustub kodanike vabatahtlikest ühendustest ja on niisiis  sõltuvuses kodanikuaktiivsusest. Kui vabade koda­nikuühenduste hulk ühiskonnas on suur  ning neis tegutseb rohkesti inimesi, kusjuures nende tegevus mõjutab kogu  ühiskonda ja neid tunnustab riigivõim. siis on selles riigis tegu väljakujunenud  kodanikuühiskonnaga.

F

Kodanikuühiskonda nimetatakse ka tsiviilühiskonnaks.  Kodaniku- ehk tsiviilühiskonna peamine tunnus ongi inimeste vaba koondumine mitmesugusteks ühendusteks. Et niisugused ühendused püüavad ühiskonda  mitmel moel mõjutada, nimetatakse neid ka huvi- või tugirühmadeks  (ameti- ja kutseühingud. põllumeeste liidud, pensionäride, invaliidide, üliõpilaste,  naiste jne ühendused). Kodanikuühiskond on vajalik ja kasulik, sest: 1) kodanikuühiskonnas leiavad väljundi erinevad huvid ja sotsiaalsed rühmad  Samal ajal või­maldab arenenud kodanikualgatus neid huve ka realiseerida,  erimeelsusi ja lõhesid tasandada ning luua koalitsioone.  See hoiab ära võirnu monopoliseerimise ning stabiliseerib ühiskonda; 2) kodanikuühiskond piirab riigivõimu. st kaitseb majandust. kultuuri ja       eraelu riigi liigse sekku­mise eest; 3) tänu kodanikuorganisatsioonide tegevusele saab poliitikat mõjutada  teistegi vahenditega peale valimiste; poliitilised võimalused avanevad  ka traditsiooniliselt tõrjutud vähemustele;   4) kodanikuühiskond arendab demokraatiale vajalikke väärtusi, nagu sallivus,         algatuslikkus ja koostöövõime:    5) kodanikuühiskond levitab infot vaba ajakirjanduse kaudu;     6) riik, kes kaitseb seadustega kodanike iseseisvust ja algatust,          pälvib rahva lugupidamise ning lojaalsuse. Üks tänapäeva ühiskondade tähtsamaid ülesandeid on tagada jätkusuutiik areng.  Jätkusuutiik areng tähendab niisugust arenguteed. mis rahuldab praeguse  põlvkonna vajadused ja püüdlused. ilma et seataks ohtu tulevaste põlvkondade  samasuguseid huve.

Infoühiskond

Alates 1970. aastaist algas Läänes teadus- ja tehnikarevolutsiooni ning majanduse  süveneva töö­jaotuse raames üleminek infoühiskonda. Seda kiirendas oluliselt  esimene suurim sõjajärgne energia­ja majanduskriis 1973. aastal. Üha selgemalt  teadvustus ökokatastroofi - globaalse saastumise ja taastumatute loodusressursside  ammendumise - oht. Info- ja sidetehnoloogiate arengu tulemusena on kapitali  paigutamine muutunud paindlikuks. Väga kiiresti on võimalik reageerida  majanduse kõikvõimalikele muudatustele. Kui enne 1970. aastat muutusid  valuutakursid kord aastas või kahe jooksul ning börsidel hinnati aktsiaid ümber  kord kvartalis, siis nüüd on valuuta- ja aktsiakursid tänu ülemaailmsele  infosüsteemile pidevas muuturnises. Infoühiskonna olulisim tulemus  on maailma majanduse globaliseerumine ehk üleilmastumine. Info liikumise  ulatus, kiirus ja kvaliteet lubavad tänapäeval kiiresti leida parimaid kapitali  investeerimise võimalusi. Töökohti luuakse seetõttu eel­kõige maades. kus on  soodne investeerimiskliima, head kornmunikatsioonid, odavenergia ning  kohusetundlikud oskustöölised.

Infoühiskonnas on inimesed märksa liikuvamad, nende tegevus ületab üha  sagedamini riikide piire ja nad kasutavad infot kogu maailmas toimuva kohta.  Infoühiskonna riikides töötab üle 2/3 inimestest teenindussektoris, millest  omakorda poole hõlmab infosektor. Infosektoris ei ole inimeste töö sageli  seotud kindla tööandjaga: väga paljud töökohad moodustatakse üksikprojektide  elluviimiseks, mis annab nii tööde kiirusele kui ka inimeste liikumisele  suure paindlikkuse. Loov- ja teadustöötajatele võimaldab uus tehnoloogia  töötada kodus, olla arvuti ja telefonikaabli abil ühendatud infovõrku ning teha kaugtööd.

Ühiskonna sotsiaalne struktuur

Sotsiaalne staatus ja sotsiaalne mobiilsus Sotsiaalne staatus on ühiskondlik positsioon, millel on nii materiaalseid  kui ka kultuurilisi tunnu­seid. Kihistumisele on omane staatuslik hierarhia,  st rahvastik järjestub hierarhiliselt ressursside jaguneinise alusel  (kõrgematesse kihtidesse kuuluvatel inimestel on rohkem ressursse ~  võim, vara, teadmised. tutvused, oskused ~ kui madalamatesse kihtidesse  kuulujail, kes võivad ühiskonnas olla tõrjutud). Sotsiaalne mobiilsus tähendab inimeste ja rühmituste liikumist sotsiaalse  kihistuse süsteemis. Lii­kumine võib olla horisontaalne (maalt linna või  ühest majandusharust teise) või vertikaalne (lihttöölisest spetsialistiks.  ametnikust töötuks, keskklassist kõrgklassi). Sotsiaalse mobiilsuse  suurusastet vaadeldakse tihti kui ühiskonna avatuse ja arenguvõime näitajat.

Sotsiaalsed probleemid Ühiskond ei ole kunagi stabiilne, sest ühiskonnas valitsevad alati lõhed (vastuolud).  Need on varan­duslikud, piirkondlikud, etnilised, ideoloogilised ja usulised.  Tänapäeval on enamik ühiskonnateadlasi veendunud. et sotsiaalseid lõhesid ei saa  kaotada. Oluline on aga lõhede arv ja suurus. Ajalugu on näidanud. et kui lõhesid   on ühiskonnas palju ning ükski neist ei pääse domineerima, on ühiskond stabiilne.  Juhul kui üks lõhe tüüp muutub domineerivaks, võib kogu elanikkond jaguneda  kahte leeri ja see võib põhjustada kodusõja. Valitsuse ülesanne on jälgida, et ükski  olemasolevatest lõhedest ei muutuks domineerivaks.

Sotsiaalsed rollid Ühiskond on inimtegevuse tulemus, kuid inimesed erinevad üksteisest väga  paljude omaduste ja tunnuste poolest. Rahvastiku jaotus teatud tunnuste  alusel moodustab sotsiaalse struktuuri, rahvastiku kihisust peegeldab sotsiaalne hierarhia. Igal inimesel on ühiskonnas oma sotsiaalne ehk ühiskondlik roll. Samal ajal võib  inimene olla mitme rolli kandja. Ühiskonna liige võib olla kodanik või mittekodanik,  millest tulenevad tema väga paljud õigused. vabadused. kohustused, ent ka  võimalused. Ühiskonna liige võib olla maa- või linnainimene, haritlane või  tööline, perekonnaliige või vallaline, tööandja või töövõtja vms, kelleks olemine  või mitteolemine paneb talle ühiskonna ootused ning mida ta ise peab  arvestama end ühiskonnas keh­testades.

Inimeste huvid ja nende avaldumise vormid Ühe konkreetse inimese välisilmet, iseloomu, teadmisi ja vaateid nimetatakse  individuaalsuseks ehk isikupäraks. Demokraatias ei suru riik inimese individuaalsust  alla. vaid vastupidi ~ loob tingimused selle arenguks. Ühiskonda. kus eksisteerivad erinevad vaated, ideoloogiad, organisatsioonid,  omandivormid, kultuu­rid ja sotsiaalsed rühmad, nimetatakse pluralistlikuks. Peale erinevuste on aga ühe maa elanikel palju ühist (ajalugu, keel, kultuur).  Riigielanike ühtekuuluvust nimetatakse rahvuse või ühiskonna identiteediks. Iga suure inimkoosluse olemusse kuuluvad paratamatult ka vastuolud ja konfliktid.  Demokraatlik poliitika järgib pingeid ning vastuolusid lahendades järgmisi põhimõtteid: 1.                  tegutsetakse ainult seaduse järgi; 2.                  kokkulepet tunnustavad kõik osalised; 3.                  lähtutakse ühisest hüvest ja enamuse tahtest, millega kaasneb lugupidav  suhtumine vähemusse Kompromiss on otsus, mille puhul mõlemad konfliktipooled teevad kokkuleppe  saavutamiseks järeleandmisi. Järele ei anta neis seisukohtades, mida pool peab   esmatähtsaks. Konsensus ehk üksmeelne kokkulepe tähendab, et otsus ei tekita üheski osalises vastuväiteid. Huvide realiseerimise kanalid demokraatias on: I)       ühiskondlikud  liikumised; II)      huvi- ehk surverühmad. III)    erakonnad ehk parteid.

Pluralismi tähtsus

Pluralism on veendumus, et eksisteerib või peaks eksisteerima ideede paljusus.  Pluralism sai alguse kui filosoofia, milles püüti veenda, et reaalsust ei saa seletada  ainult ühel viisil. Poliitiline pluralism tunnistab erinevust sotsiaalses, institutsionaalses ja  ideoloogilises praktikas.

Normid

Normatiivne reguleerimine on inimkäitumise korrastamine üldiste ja üldkohustuslike  käitumis­mudelite abil, mis hõlmab kõiki üht liiki juhtusid. Üldine reegel ongi norm.  Inimkäitumises korra loomise vahendina rakendatavad õigusnormid (kui tüüpilised sotsiaalsed normid) avavad õigusele perspektiivi osaleda teisteski  sotsiaalsetes süsteemides, nagu majandus või valitsemine. Õigusnormid kirjutavad  meile midagi ette, tagavad midagi või jätavad koguni millestki ilma. Õigusnorm  on sõnastatud käitumiseeskiri, mille ülesanne on anda piisavalt üldised, kättesaadavad   ja mõis­tetavad reeglid, mille alusel kodanikud ja kohtunikud saavad määrata probleemi  lahendamise viisi. Õigusnormid liigitatakse avaliku ja eraõiguse normideks ning nende üksikharude normideks.  Põhiseadus on üksnes normatiivne tuum, mida ümbritsevad asjakohased lisadokumendid  ning kokku ­lepitud poliitilised normid. Põhiseaduslik on valitsemine, mille puhul võimu  teostatakse ja piiratakse seadusega määratud viisil. Põhiseaduslikkust iseloomustab  võimude lahusus ja tasakaalustatus. Võimulahusus ja vastastikune piiramine takistab  võimu koondumist riigipea või väikese tipp-poliitikute rühma kätte. Põhiseaduslikke  reziime iseloomustab aga otsustamisprotsessi aeglus ning vastutuse hajumine.

Õigus Õiguseks nimetatakse mingis ühiskonnas kehtivate ettekirjutuste ja käitumisnormide kogumit. Eraõigusega korraldatakse inimestevahelisi suhteid. Eraõiguses on subjektid oma õigustes  võrdsed.   Eraõigus jaguneb tsiviilõiguseks (võlaõigus, asjaõigus. perekonnaõigus, pärimisõigus),  kaubandusõiguseks, äriõiguseks (majandusõigus) ja tööõiguseks. Avalik õigus jaguneb riigiõiguseks, konstitutsiooniõiguseks, rahvusvaheliseks  õiguseks, haldus­õiguseks, kriminaalõiguseks, kirikuõiguseks. menetlusõiguseks  (protsessiõigus) ning finantsõiguseks. Eelkõige käib avaliku õiguse alla riigiõigus. Põhiline riigiõiguse alus on konstitutsioon.  Kriminaalõigus sätestab süüteod (kuriteod ja väärteod) ning karistusviisi.  Finantsõigus sätestab eeskirjad, mille järgi riik ja riigiorganid kasutavad raha ning  määravad, kuidas ja mis makse koguda.  Haldusõigus regu­leerib ametivõimude moodustamise korda ning vastutust haldusõiguste  rikkumiste eest. Kui riik ei suuda haldusõigusrikkumisi kontrollida, siis nimetatakse  seda haldussuutmatuseks. Menetlusõigus määrab kindlaks kohtupidamise korra. Idee, et riigivõim peab olema õiglane ja inimesed seaduse ees võrdsed, pärineb antiikajast. Õigusriigis püütakse ühendada võim, jõud ja õigus õiglaselt. Õigus on sotsiaalne kord,  sest ta reguleerib inimeste omavahelisi suhteid. Õiguse eelastmed olid tava ja moraal.  Tavad ja moraalinormid on sotsiaalsed tõekspidamised ning harjumused, mis  korrastavad inimkäitumist, kergendavad ja vääristavad ühis­kondlikku elu ning on  kujunenud pikkade aastasadade jooksul kui kirjutamata reeglid, mis saadavad inimkonda  kogu olemasolu vältel. Kommetest kinnipidamine sõltub eeskätt rahva kollektiivsest käitumisest. Tänapäevases  ühiskonnas reguleerivad inimeste käitumist aga eelkõige kirjalikud õigusnormid seaduste,   eeskirjade, juhendite, jne näol. Nende rikkumine toob kaasa karistuse. Eesti ühiskond on demokraatlik, avatud tsiviil- ehk kodanikuühiskond,  kus on tagatud demokraatia põhimõtted(inimõigused,  pluralism, võimulahusus jne).

2. RIIGI MÕISTE JA FUNKTSIOONID

Mida on vaja teada?

Eesti riiklik korraldus. Riigi mõiste ja funktsioonid. Eesti Vabariigi põhiseadus   Eesti riigivormist ja -korrast. Rahvas, elanikud ja kodanikud. Riigikogu.   Saadikute õigused ja kohustused. Vahariigi President. Vabariigi Valitsus.   Kohalik omavalitsus. Eesti Vabariigi õigus- ja korrakaitseorganid.   Kodanikukaitse. Eesti riigikaitse struktuur ja funktsioonid.  Eesti Vabariik rahvusvahelistes organisatsioonides.

Riigi mõiste ja funktsioonid

Riigiks nimetatakse universaalset eraldiseisvat poliitilist üksust. Kõigile  riigivõimudele on iseloomulik, et:

I)      nad toimivad kokkulepitud reegleid järgides: 3)         nad on suveräänsed ehk iseseisvad: 4)         nad on legitiimsed ehk seaduslikud: 5)         neil on õigus ja võime luua seadusi ning jõudu oma tahet teostada. Riigil on  kolm põhitunnust. 2)        territoorium, mille moodustavad maa-ala, maapõu, õhuruum ja ka  territoriaalveed, kui tegu on mereriigiga. Riigi alla kuuluvad tinglikult  ka selle riigi lipu all liikuvad alused ning teistes riikides asuvad  saatkondade territooriumid. Riigi territooriumi määrab riigipiir, mis määrab  ühtlasi riigi suveräänsuse ulatuse. Riigipiiri rikkumine on alati karistatav; 3)         rahvas/elanikkond, kes moodustub kõigist konkreetse riigi alal   elavatest ja selle seadustele alluvatest isikutest. Olenevalt oma sidemetest   riigiga jaguneb rahvas välismaalasteks ja koda­nikkonnaks. Välismaalased   võivad olla nii teiste riikide kodanikud kui ka kodakondsuseta isikud.   Kodanikud on selle riigi kodakondsusega isikud. Kodakondsus tähendab  inimese ja riigi vahelist õiguslik-poliitilist sidet, millega on määratud mõlema   poole õigused ning kohus­tused teineteise ees: 4) suveräänne riigivõim, mis tähendab nii valimist kui ka sisemist   iseseisvust. Välimine ise­seisvus põhineb teiste riikide dejure või defacto tunnustusel. Sisemine iseseisvus tähendab. et riigis kehtib ainult selle riigi loodud ja  kontrollitav õiguskord. Riigivõimu teostaja on vaba oma tegevuses ega allu marionetina mingile välisjõule.        Lcgitiimsus tähendab, et võim kuulub võimukandjatele kooskõlas seadusega         ning on vastavuses rahva kui kõrgeima võimu kandja tahtega. Peamised funktsioonid, mida riik peab täitma: 1.   väljendab ning täpsustab neid huve, mida inimesed riigilt ootavad; 2.    koondab inimeste huve, mis tähendab poliitiliste huvide koondumist       mingiks kindlaks polii­tikaks:        3. poliitiline sotsialiseerija - et riik juhib poliitilise info edastamist. mõjutab            ta inimeste väärtuste ja orientatsiooni kujunemist;       4. seaduste ja poliitiliste otsuste tegija ning elluviija, olles samal ajal nende               seaduste täitmise kontrollija: 5. teravate sotsiaalsete konfliktide ja eriarvamuste õiguslik ning kohtulik      reguleerija või lahendaja.

Riigivormid

Riigikorralduse vormid: 1.  föderatsioon -- liitriik. mis tekib riigiõigusliku akti alusel, konstitutsiooni      vastuvõtmise tule­musel. Föderatsioonil on oma riigipea ja keskorganid       föderatsiooni pädevusse kuuluvate küsimuste lahendamiseks, kuid       föderatsiooni osades kehtib omanäoline. teistest erinev õiguskord

2. unitaarriik (ühtne riik) - tsentraliseeritud riigivõimu- ja valitsemisorganitega ning     ühtse seadusandlusega. Riigi territoorium on küll jagatud haldusüksusteks. kuid neil      üksustel ei ole iseseisvust, vaid neid juhivad keskse riigivõimu kohalikud esindused;   3. konföderatsioon - riikide liit, mis sõlmitakse rahvusvaheliste lepingutega teatud      eesmärkide saavutamiseks. Konföderatsiooni! ei ole ühist riigipead. Konföderatsioon       ise ei ole rahvus­vahelise õiguse subjekt. vaid subjektsust kannavad konföderatsiooni        moodustavad riigid.

Riigi valitsemise vormid Vabariik - valitsemisvorm. mille puhul riigipea valitakse teatud ajaks seaduses ettenähtud kujul.  Monarhia - valitsemisvorm. mille puhul riigipead ei valita, vaid riigipeaks saab isik,  kellel on selleks sünnipärane õigus.

Vabariiklik või monarhistlik valitsemisviis ei määra iseenesest veel seda. kas ühiskonnaelu on  demokraatlik või diktaatorlik. Nii vabariik kui ka monarhia võib olla kas demokraatlik või  diktaator­lik (diktatuurne), see oleneb rahva kaasatusest riigi juhtimisse ning rahvale kuuluvate  õiguste ja vabaduste hulgast ja tagamise viisist. Absoluutsed monarhiad on diktatuurid. sest monarhil on riigis piiramatu võim.  Konstitutsiooni­lised ja parlamentaarsed monarhiad on riigid. kus monarhi võim on piiratud  kas põhiseaduse või parlamendi tegevusega või mõlemaga. Põhiseaduses deklareeritu ei taga demokraatiat automaatselt, otsustav on hoopis see. kas  demokraat­likku põhiseadust tegelikkuses ka järgitakse.

Eesti riiklik korraldus

Eesti on demokraatlik parlamentaarne unitaarne vabariik. kus võimu teostatakse põhiseaduse alusel  ja kus rahval on määravosa ühiskonna probleemide lahendamises. Võirnulahususe printsiibi ja riigis kehtiva põhiseaduse järgi on Eestis seadusandliku  võimu teostajaks parlament (Riigikogu). täidesaatva võimu teostajaks valitsus (peaminister ja ministrid)  ning kohtu­võimu teostajaks kohtusüsteem. mille ülesanne on õigust mõista. Praegune Eesti Vabariigi põhiseadus on vastu võetud rahvahääletusel aastal 1992.  Konstitutsioon on kõrgeim seadus riigis. See tähendab. et kõik teised selles riigis kehtivad õigusaktid  peavad olema kons­titutsiooniga kooskõlas.  Põhiseadusel on järgmised funktsioonid: I) sätestada riigi (valitsemise) eesmärgid; 1)   määratleda kodanike õigused, vabadused ja kohustused; 2)    kirjeldada valitsemisstruktuuri. võimuinstitutsioonide ülesandeid ning nende moodustamise korda.

Eesti Vabariigis on põhiseadust võimalik muuta nii rahvahääletuse kui ka  parlamendimenetluse korras. Rahvas (elanikkond). üks riigi peamisi tunnuseid,   koosneb kodanikest ja välismaalastest. Välismaalaste hulka arvatakse riigi territooriumil  viibivad teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud.

Kodaniku mõiste, kodakondsus Kodanik on kodakondsusega isik. Kodakondsuseks nimetatakse inimese ja riigi vahelist õiguslik-­poliitilist sidet. millega määratakse  ära mõlema poole õigused ja kohustused teineteise vastu.  Koda­nikuõigused tulenevad küll inimeseks olemisest. kuid need on riigiti  erinevad ning nende omandami­seks peab inimene olema riigi kodanik. Eesti kodakondsuse saamise üldsätted kehtestab põhiseadus. Eesti kodakondsuse saab inimene kas sünniga. naturalisatsiooni korras või kodakondsuse taastamisega. Öigus saada Eesti kodakondsus sünni järgi on igal lapsel, kelle vanematest vähemalt üks on Eesti kodanik.  Kodakondsuse taastamise taotluse saab esitada inimene, kes elab püsivalt Eestis ja  tõendab, et ta vabastatakse senisest kodakondsusest või tal puudub kodakondsus.  Niisiis ei saa kelleltki võtta sünniga

omandatud kodakondsust. Kodakondsuse äravõtmine on keelatud ka isikliku veendumuse tõttu.  Nii ei ole lubatud inimeselt võtta kodakondsust poliitilistel põhjustel. Kodakondsuse seaduse järgi ei või inimesel olla korraga mitut kodakondsust.  Kui inimene on aga mitu kodakondsust omandanud sünniga. ei tohi sünniga omandatud  Eesti kodakondsust ära võtta. Naturalisatsiooni tingimused kehtestab iga riik oma seadustega. seetõttu võivad  need olla erinevad. Samas leidub esitatavates nõuetes ka sarnasusi. Nii näiteks  tuleb osata selle riigi keelt. tunda tema ajalugu ja kultuuri, elada seal alaliselt  teatud hulk aastaid ning anda kirjalik tunnistus riigitruuduse kohta. Kõik need  tingimused kehtestatakse selleks. et uued kodanikud suudaksid aktiivselt lülituda  riigi ellu. Mõistmata kohalikku keelt. seadusi ja kombeid. on inimesel keerul ine  ühiskonda sulanduda. Väikeriigid. kes muretsevad oma põlisrahva püsimajäämise  pärast kehtestavad mõnikord iga-aastase naturalisatsioonikvoodi või ei võta  kodakondsustaotlusi üldse vastu.

Naturalisatsiooni korras saab mõnes riigis kodakondsuse ka kodanikuga abielludes  (Eesti kodakond­suse seadus seda ette ei näe).

Kodakondsust võib saada ka riigile osutatud eriliste teenete eest.  Kodakondsuseksamite tegemist sel juhul ei nõuta. Kõik kodanikud on võrdsed, olenemata kodakondsuse omandamise viisist.  Ühtki kodanikku ei tohi eelistada ega diskrimineerida rahvuse, usutunnistuse,   veendumuste, sotsiaalse või varandusliku positsiooni tõttu. Kodanikustaatus on vabatahtilik, seega on igaühel õigus loobuda senisest  kodakondsusest ning taot­leda mõne teise riigi oma. Osa riike lubab ka  topelt- ehk kahekordset kodakondsust. mis tähendab. et uue kodakondsuse  saamise korral pole kohustuslik eelmisest loobuda (Eesti seadused topeltkoda­kondsust ei tunnista). Tavaliselt kuulub suurem osa riigi elanikke selle riigi kodakondsusesse.  Siiski elab enamikus riikides kodanike kõrval ka mittekodanikke ehk välismaalasi. Seaduslikult ehk legaalselt riigis viibijad jagunevad välisriikide kodanikeks ja  kodakondsuseta isikuteks. Maailmas levinud praktikajärgi peab alaliselt mingis riigis viibivatel mittekodanikel  olema elamisluba. Juhul kui välismaalane soovib teha palgatööd. tuleb tal lisaks  taotleda tööluba. Tööluba antakse ainult kehtiva elamisloaga välismaalastele.

Kodaniku õigused ja kohustused Eesti Vabariigi põhiseaduses Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on ainult kodanikul järgmised õigused: 1. õigus valida parlamenti (alates 18. eluaastast); 2) õigus kandideerida parlamenti (alates 21. eluaastast); 3) õigus kändideerida presidendiks (alates 40. eluaastast): 4) õigus kuuluda erakonda (alates 18. eluaastast); 5)         õigus moodustada erakondi: 6)         õigus teenida kaitseväes; 7)        õigus saada riigilt kaitset välismaal viibides: 8)         õigus alati kodumaale tagasi pöörduda: 9)         õigus töötada riigiametites.

Kodaniku kohustused Eesti Vabariigis

Põhiseadus ei taga inimestele mitte ainult õigusi. vaid ka riigi ja  ühiskonna seisukohalt olulisi kohus­tusi.  Nagu õigused jagunevad ka kohustused kõigi Eestis viibivare inimeste kohustusteks  ning Eesti Vabariigi kodanike kohustusteks. Igaühe kohustus on järgida  seadusi ja austada teiste inimeste õigusi.  Sellele lisandub kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda ning hüvitada kahju, mis inimene on  kesk­konnale tekitanud.  Peale sellele on Eesti kodanikud kohustatud olema ustavad põhiseaduslikule korrale kaitsma Eesti iseseisvust. Neil on kohustus osa võtta riigikaitsest  seadusega ette nähtud viisil. Eestis viibivad teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud on kohustatud järgima meie seaduslikku korda.

Seadusandlik võim Eestis - Riigikogu Eestis kuulub seadusandlik võim Riigikogule, kus on 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõttel neljaks aastaks. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21 aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ning tal ei ole õiguslikku vastutust hääletamisel ega poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Riigikogu liige on puutumatu, teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.  Riigikogu liige ei tohi olla üheski teises riigiametis.

Riigikogu: 1 ) võtab vastu seadusi ja otsuseid:               2)  otsustab rahvahääletuse korraldamise:                3)valib Vabariigi Presidendi:                4)ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid:               5)annab peaministri kandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks;                 6)nimetab Vabariigi Presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe,                Eesti Panga nõukogu esimehe,         riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja:                7) nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed:          8) nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed;          9) otsustab valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste               kohustuste võtmise; 10)    võtab vastu riigieelarve ja kinnitab selle täitmise aruande: 11) esineb avalduste, deklaratsioonide ja pöördumistega Eesti rahva, teiste riikide ning  rahvusvaheliste organisatsioonide poole: 13)   kehtestab riiklikud autasud ning sõjaväelised ja diplomaatilised auastmed; 14)   otsustab umbusalduse avaldamise Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile; 15)   kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra: 16)   kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja        demobilisatsioon.

Riigikogu peamine ülesanne on töö seadustega, mis jaguneb kolme järku: 1)        algatarnine (algatamise õigus on Riigikogu fraktsioonil, liikmel või komisjonidel ja         Vabariigi Valitsusel); 2)       arutamine ja vastuvõtmine; 3)       väljakuulutamine (kui president ei ole nõus seadust välja kuulutama, kuid Riigikogu ei pea selle muutmist vajalikuks).

Valitsuse juures asub riigikantselei. kes korraldab valitsuse ja peaministri  asjaajamist ning tehnilist teenindamist. Riigikantseleid juhib riigisekretär,  kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister. Vabariigi Valitsus: 1)        viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat; 2)        suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust; 3)        korraldab seaduste Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist; 4)       esitab riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks          välislepinguid; 5)koostab riigieelarve eelnõu korraldab riigieelarve täitmist; 6)  korraldab suhtlemist teiste riikidega jne.

Täidesaatev võim Eesti Vabariigis - Vabariigi Valitsus Eestis teostab täidesaatvat võimu Vabariigi Valitsus põhiseaduse ja seaduste alusel kas  vahetult või ministeeriumite ja valitsusasutuste kaudu. Valitsus on kollegiaalne organ, mis koosneb peaministrist ja ministritest.  Ilma ministeeriumita minist­reid nimetatakse portfellita ministriteks.  Praeguse seaduse järgi võib Eestis olla kuni 15 ministrit. Üldjuhul on valitsuse istungid kinnised. Valitsus annab seaduste täitmiseks  õigusaktidena välja määrusi ja korraldusi, peaminister annab üksikküsimuste  otsustamiseks korraldusi, minister määrusi ja käskkirju. Ministeerium jaguneb osakondadeks. Ministeeriumi struktuuriüksuste  (talitused, bürood) tööd juhib kantsler. tema äraolekul asekantsler.

12

Riigipea - Vabariigi President Riigipea on kas faktiliselt või nominaalselt kõrgema riigivõimu kandja ning  ühtlasi riigi kõrgeim esindaja suhetes välisriikidega.  Ainuisikuliseks riigipeaks võib olla kas päritavate võimuvolitustega monarh või  teatud tähtajaks valitud president. Monarh on riigipea, kellele kuulub kõrgema riigivõimu täius (absoluutne monarhia)  või on monarhi võimutäius piiratud (parlamentaarne ja konstitutsiooniline monarhia).

President on kõrgeim ametiisik riigis, kes esindab riiki ja võtab seaduses sätestatud  ulatuses osa sea­dusandliku võimu teostarnisest. Riigipea pädevuses võib olla ka seadusandliku  kogu laialisaatmine. Presidentaalsetes vabariikides kuulub riigipeale kogu täitevvõim. Eesti riigipea on Vabariigi President. kes: 1)                   esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtluses: 2)                   nimetab ja kutsub Vabariigi Valitsuse ettepanekul tagasi Eesti                  Vabariigi diplomaatilisi esindajaid   ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud                  esindajate volikirjad; 3)                   kuulutab välja Riigikogu korralised ja erakorralised valimised; 4)                    Kuulutab välja seadusi (võib jätta ka välja kuulutamata) ning kirjutab                  alla ratifitseerirniskirjadele: 5)                   algatab põhiseaduse muutmist: 6)                   nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmeid: 7)                   nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi; 8)                    nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud; 9)                   teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe,                   riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja ametisse nimetamiseks; 10)                annab riiklikke autasusid ning sõjaväclisi ja diplomaatilisi auastmeid; 11)                vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse                   kandmisest või ker­gendab karistust; 12)                annab välja seadlusi jne.

Kohtuvõim

Kohtuvõim on õigust mõistev võim. Kohus teeb otsused seaduste põhjal ning  lahendab kaasusi kohtu­menetluse käigus ehk seadusega sätestatud protseduurilises korras. Kohus kui õigustmõistev võim, kohtuvõimu teostaja on omaette võimuharu,  mille peamine ülesanne on mõista õigust Eesti Vabariigi seaduste järgi. Kohtunikud nimetatakse ametisse eluks ajaks. Kohtusse võib pöörduda iga  Eesti Vabariigi elanik, kui tema õigusi või vabadusi on piiratud. Ka kõiki riigiasutuste  otsuseid on kohtus võimalik vaidlustada.

Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Maakohtud (4) ehk üldkohtud  on esimese astme kohtud, mis lahendavad tsiviil- ja kriminaalasju.  Nende kohtute otsuseid saab apellatsiooni korras teise astme kohtusse edasi kaevata.  Haldusasjadega tegelevad halduskohtud (2). Teise astme kohtud on ringkonnakohtud. kus võetakse uuesti arutlusele esimese astme  kohtus arutatud, kuid edasikaevatud juhtumid. Ringkonnakohtu otsused võib omakorda kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse. Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, mis ei pea kõiki esitatud kaebusi menetlusse võtma. Riigikohtus menetlusse võetud juhtum saadetakse uuesti arutada madalama astme kohtusse. Riigikohus tegutseb ka konstitutsioonikohtuna, mis tähendab seda, et arutab  põhiseadusele vastavuse või mittevastavuse küsimusi Riigikohtu põhiseaduslikkuse  järelevalve kolleegium tunnistab põhiseadusega vastuolus olevad seadused kehtetuks.

Igal inimesel on õigus pöörduda ettenähtud korras riigiasutuste poole, esitada neile avaldusi ja pöör­dumisi ning saada teavet  nende tegevuse kohta.

Võimulahususe printsiibi eesmärk on vältida kogu võimu koondumist ühe organi kätte.  Eristada on võimalik personaalset (ükski isik ei saa samal ajal osaleda mitme  võimuharu tegevuses) ja funktsio­naalset (riigivõimu funktsioonid on jaotatud  erinevate organite vahel) võimulahusust. Ometi ei ole võimud kunagi absoluutselt lahus  ega üksteisest sõltumatud. Erinevad võimuharud piiravad ja kontrollivad üksteist, mille tulemusena ei saa ükski  neist ületada oma võimupiire ning isikute põhivabadused on tagatud.  Seadusandlik võim kontrollib näiteks täide­saatvat võimu, osaledes võimutäitjate nimetamises.  Riigikogu liikmetel on õigus esitada valitsusele arupärimisi ning  Riigikogul on õigus valitsust umbusaldada ja tagandada.  Kontrollitakse ka riigieelarve kaudu, määrates vahendeid kindlatesse valdkondadesse.  Seadusandjal on õigus moodustada uurimis­komisjone (ankeetõigus) ning õigus esitada  valitsusele üleskutse teha mingi toiming või hoiduda mingist toimingust (resolutsiooniõigus).

Võimulahusus

Opositsioon Opositsioonis olevad parteid kontrollivad valitsuse tegevust ning püüavad võimaluse  korral mõjutada koalitsiooni poliitikat. Opositsiooni ülesanne on toetada valitsust  küsimustes, mis käsitlevad üld­riiklikke huve. Opositsiooni puudumise korral   ei ole tegu demokraatliku riigiga.

Kohalik omavalitsus

1994.a  ratifitseeris Riigikogu kohaliku omavalitsuse põhimõtete seisukohalt  olulise Euroopa kohaliku omavalitsuste  harta,  mis kajastab Euroopa riikide kohaliku  omavalitsuse kogemusi ja aluspõhimõtteid. Harta printsiibid täiendavad Eesti  põhiseaduses sätestatut ning lähevad samal ajal omavalitsuse õigusi tagades märksa  kaugemale kui Eesti seadused ja eriti senine praktika.

Eesti praeguse kohaliku omavalitsuse süsteemi arengu alguseks võib pidada 1989. aastat, mil toimusid esimesed demokraatlikud valimised kohalikul tasandil  pärast Nõukogude perioodi. Tänapäeval seostatakse kohalikku omavalitsust eelkõige avalike teenuste  osutamisega, mis on kohaliku omavalitsuse oluline, kuid kaugeltki  mitte ainuke eesmärk. Demokraatlikus õigusriigis tähendab kohalik omavalitsus  elanikele eelkõige võimalust kaasa rääkida oma kodukandi asjade otsustamises ning on sellisena riigi demokraatia alustala. Kohaliku omavalitsuse roll demokraatlikus riigis saab paremini selgeks järgmiste  aspektide kaudu: 1)        kohalik omavalitsus toimib riigi otsuste suhtes täiendava legitimeeriva      institutsioonina: elanike valitud esinduskogu (volikogu) otsuseid teevad      rahvaesindajad riigi tasandil (Riigikogus) vastu võetud seaduste raames,      mis on niisiis juba keskvõimu tasandil legitimeeritud; 2)      kohalikku omavalitsust teostatakse eelkõige (kuid mitte ainult) esindusdemokraatia        kaudu, st iga nelja aasta tagant valivad elanikud volikogu, kes langetab nende nimel         otsuseid.         Et suu­rendada kohaliku omavalitsuse vastavust elanike huvidele, on         osutatud osalusdemokraatia lisaelementide rakendamise vajalikkusele.         Ka Eesti kohaliku omavalitsuse korralduses on need elemendid olemas:          elanikel on teatud tingimustel õigus ise algatada volikogu õigusaktide        vastuvõtmist, tühistamist ja muutmist. Samuti saab volikogu olulistes          küsimustes korraldada rahvaküsitlusi; 3)        kohalik omavalitsus moodustab riigi struktuuris iseseisva poliitilise ja haldustasandi,          takistades keskvalitsusel võimu liigselt tsentraliseerida. Eriti oluline on see aspekt          just väikeriikides (nagu Eesti). kus tsentraliseerimise oht on tavaliselt suurem.         Täielikult on kohalik omavalitsus vcrtikaalse võimude lahususe ja sõltumatu meedia          kõrval tähtis demokraatliku riigi stabiilse arengu tagatis.

Kohaliku omavalitsuse alused

Kohaliku omavalitsuse korraldus

Institutsionaalselt struktuurilt on Eesti omavalitsussüsteem ühetasandiline, st elanike valitav esin­duskogu regionaalsel valitsemistasandil puudub. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse vastu­võtmisega 1993. aastal otsustati lõpuks ühetasandilise omavalitsussüsteemi kasuks ning  maavalitsused said edaspidi riigi ametiasutuse staatuse. 2006. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 227 kohaliku oma­valitsuse üksust -  33 linnaja 194 valda, sealhulgas 14 vallasisest linna. Eesti kohaliku omavalitsuse sisemine struktuur sarnaneb põhijoontes selle vastetega lääneriikides.  Selles ülesehituses on kaks kandvat institutsiooni: volikogu ja valitsus.  Volikogu - elanike esinduskogu ­valivad elanikud ametisse neljaks aastaks.  Volikogu määrab omakorda omavalitsuse täitevorgani ehk valitsuse.  Volikogu peamised ülesanded on: 1.  teha tähtsamaid otsuseid kohaliku elu kohta.  2. suunata omavalitsuse arengut,  3. kontrollida valitsuse tegevust ning  4. võtta vastu valla- või linnaeelarve.  Valitsus vastutab seevastu peamiselt jooksvate ülesannete täitmise eest.  Valitsus juhib ka linna ametiasutuste tööd. Kesksed figuurid valitsuse ja  volikogu töö korraldamisel on vastavalt linnapea või vallavanem ning volikogu esimees. Seejuures ei tohi aga unustada. et hea kohalik omavalitsus toimib alati tan­demina volikogu-valitsus-elanikud. st volikogu ja valitsus peaksid elanikke otsuste  tegemisse kaasama ka valimistevahelisel ajal. Eesti haldussüsteemis on kohaliku omavalitsuse seisukohalt tähtsad maavanemad, kes muu hulgas vastutavad regionaalse arengu eest, valvavad omavalitsuste järele  ning täidavad mitmeid regionaal­planeerimisega seotud funktsioone. Praktikas on maavanemate ja omavalitsusjuhtide vahel kujunenud koostöösuhe, kus kooskõlastatakse regionaalseid ja kohalikke huve ning seistakse niisiis  sageli ühiste eesmärkide eest. Sellest tuleneb ka maavanema rolli problemaatilisus. Ühelt poolt peavad maa­vanemad vastutama regionaalarengu eest, st esindama oma piirkonna huve keskvalitsuse juures. teiselt poolt aga esindama riiki. Inimesed puutuvad igapäevaelus rohkem kokku kohaliku omavalitsusega kui riigiga kitsamas mõttes ning kujundavad nende kontaktide põhjal  suuresti ka oma hoiakud riigi suhtes. Eesti elanik puutub kohaliku  omavalitsusega kokku nii avalikke teenuseid kasutades kui ka isiklikes kontaktides oma­valitsuse ametnikega. Munitsipaaltransport, kommunaalteenused.  koolid, lasteaiad. raamatukogud. munitsipaalhaiglad, polikliinikud, kohalik  infrastruktuur (linna- ja vallatänavad. kultuurimajad. spordiväljakud. ujulad) ja üha enam ka keskkonnapoliitika - kõik need kuuluvad kohaliku  omavalitsuse väga mitmekesiste funktsioonide hulka. Siit selgubki. miks on  kohalik poliitika inimese igapäevaelu seisukohast nii tähtis.

Praktikas ei pruugi kohaliku omavalitsuse kohalolek kodanikujaoks olla nii äratuntav. Näiteks osutavad kommunaalteenuseid sageli  munitsipaalettevõtted, mis on organisatsiooniliselt linna- või valla­valitsusest eraldatud. Mitmeid teenuseid (nt prügivedu) pakuvad hoopiski erafirmad. kelle käest omavalitsus  vastavat teenust ostab. Lisaks täidab kohalik omavalitsus paljusid nimetatud ülesandeid koostöös teiste valitsemistasanditega, st osa kulutusi kaetakse riigieelarvest. Üks nn jagatud ülesanne on haridus. mis on ka kohaliku omavalitsuse kõige  olulisem kulukategooria. Elanikule ei ole tähtis mitte see. kes neid teenuseid osutab, vaid et teenused  oleksid kvaliteetsed ning vastaksid võimalikult suures ulatuses tema eelistustele. Viimaseid saab ta väljendada eelkõige kohaliku omavalitsuse valimistel kas hääletades või ise kandideerides. Teatud riigipoolsete raamtingimuste täitmisel on väga oluline. kes omavalitsuse volikogus on ja mis otsuseid  seal tehakse. Elaniku võimalused mõjutada kohalikku elu sõltuvad sellestki.  kui palju saab kohalik omavalitsus oma tulude suurust mõjutada. Üle poole (59%)  Eesti kohalike omavalitsuste tuludest tuleb   üksikisiku tulumaksust. mis laekub omavalitsuse eelarvesse selle territooriumil elavate inimeste makstud tulumaksust. Suure osa oma­valitsuste tuludest moodustavad ka riigi üldised ja sihtotstarbelised eraldised (vastavalt 10% ja 13%). Kohalikud maksud. mida kohalik omavalitsus saab kehtestada ning seaduses lubatud piirides otsustada ka maksumäära. hõlmavad tuludest ainult 5%. Üldiselt pole kohalikud maksud omavalitsusele arvestatav tuluallikas.  Tihti on maksu administreerimise kulud suuremad kui maksudest saadud tulu mitmesugused maksud ja tasud hõlmavad omavalitsuse tuludest ainult 3% ning 10% laenamine.

Niisiis on kohalik omavalitsus Eestis suures sõltuvuses riigieelarvelistest eraldistest ja üksikisiku tulu­maksust, mis jaotub omavalitsuste vahel väga ebaühtlaselt ning tekitab olulise ümberjagamise vajaduse. Seejuures on riigieelarveliste eraldiste süsteem väga killustunud ja muutub sageli, mis ei võimalda omavalitsustel oma tegevust pikaks ajaks planeerida.

Eesti riigikaitse struktuur ja funktsioonid Riigikaitse ülesanne on tagada välisjulgeolek. Eesti Vabariigis on kaitseväeteenistuse kohustus üldine ning kehtib 16.-60. aastaste tervete Eesti meeskodanike kohta.  Ajateenistusse, mis kestab sõltuvalt väljaõppest 8-11 kuud, kutsutakse  18.-27. aastased terved Eesti kodakondsusega noormehed.  Teenistus toimub regionaalpõhimõtte alusel, st koos teenivad samast piirkonnast pärit inimesed. Tegevväes on rahuajal 5500 inimest. neist ligi poole  moodustavad ajateenijad. Kui ajateenistus on läbitud või saab kutsealune  27.aastaseks, siis arvatakse meeskodanik reservväkke. Riigikaitse kõrgeim juht on president. Kaitsevägi nagu ka  vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid (Kaitseliit ja Kodukaitse) kuulub  Kaitseministeeriumi haldusalasse. Kaitsejõude juhib kaitseväe juhataja,  sõja ajal kaitseväe ülemjuhataja. Kaitseliit on vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon, millel on 15 malevat.  Kaitseliit teeb koostööd pääste­teenistustega. Suuremate rnetsapõlengute korral ollakse abiks tuletõrjele. Erakorralised julgeolekuülesanded on Kaitsepolitseiametil e. KaPol, kelle pädevusse kuulub põhiseadusliku korra vastaste kuritegude väljaselgitamine.  Kaitsepolitseiamet tegeleb ka vastuluurega.

Eesti Vabariik rahvusvahelistes organisatsioonides Eesti riik ei eksisteeri maailmas üksi ega omaette, vaid on tihedalt seotud  teiste riikide tegevusega ning nüüdismaailma arengutendentsidega.  Nüüdismaailmale ornased tendentsid on info- ja suhtlus­võrkude levik ehk digitaliseerumise ning nüüdismaailma arengu globaliseerumine. Globaliseerumine (üleilmastumine) on maailma maade vastastikuse sõltuvuse  süvenemine, kogu maailmale ühiste arengutendentside ja ohtude ilmnemine. Üleilmastumisega suureneb ühiskondade vastastikune sõltuvus.  Sündmus, mis toimub ühes riigis, mõjutab ka teisi. Globaliseerumisest eristatakse internatsionaliseerumist ehk rahvusvahelistumist, mille all mõiste­takse lihtsalt riikide ja rahvaste tihedamat läbikäimist  (kaubavahetus, hariduse omandamise võimalused välisriigis. väliskapitali kohalolek jms). Integratsiooni all mõistetakse samasse sotsiaal-majanduslikku süsteemi kuuluvate riikide koondiste loomist nende majanduslike ja poliitiliste eesmärkide kooskõlastamiseks. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on 1945. aastal loodud rahvusvaheline ühendus,  mille eesmärk on tagada rahvusvaheline rahu ja julgeolek, inimõigused ja rahvusvaheline koostöö  ning lahendada majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga  rahvusvahelisi probleeme.   Organisatsiooni tegevuse alus on ÜRO põhikiri (harta), mis jõustus 24.10.1945.  Organisatsiooni pea­korter asub New Yorgis.  Liikmesriike on 185. ÜRO peasekretär on Ban Ki-moon.  Eesti ühines ÜROga 17. septembril 1991. Euroopa Liit (EL) on Euroopa demokraatlike riikide pere. kes on otsustanud töötada  koos, et saavutada rahu ja õitseng. See ei ole riik, mille eesmärk on asendada  olemasolevaid riike, vaid EL sarnaneb pigem rahvusvaheliste organisatsioonidega.  ELi liikmesriigid on loonud ühised institutsioonid, millele nad delegeerivad osa oma   suveräänsusest. nii et otsused teatud ühise huvi valdkondade kohta tehakse  dernokraatlikult Euroopa tasandil. Sellist suveräänsuse üheudamist kutsutakse ka  Euroopa integ­ratsiooniks. ELis on peamine järgida õigusriigi põhimõtteid.  Kõik ELi otsused ja menetlused põhinevad asutamislepingutel, mille on heaks kiitnud  kõik ELi liikmesriigid. Alguses kuulus ELi ainult 6 riiki: Belgia, Saksamaa. Prantsusmaa, Itaalia,  Luksemburg ja Holland.  Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik ühinesid ELiga 1973. aastal,  Kreeka 1981. aastal, Hispaania ja Portugal 1986. aastal  ning Austria, Soome ja Rootsi 1995. aastal.  2004. aastal toimus kõigi aegade suurim laienemine ning ELiga ühines 10 uut riiki:  Eesti, Küpros. Leedu, Läti, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tsehhi ja Ungari. Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO) pani 1949. aastal aluse  Põhja-Atlandi leping, mida tuntakse ka Washingtoni lepinguna.  Praegu on NATO liikmeid 26. Asutajaliikmed on Ameerika Ühendriigid. Belgia,  Holland, Island. Itaalia, Kanada. Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa,  Taani ja Suurbritannia.  1952. aastal liitusid organisatsiooniga Kreeka ja Türgi.  1955. aastal Saksamaa, 19X2. aastal Hispaania ning 1999. aastal Poola, TSehhi ja Ungari.  NATO seni viimane laienemine oli 2004. aastal. mil organisatsiooni liikmeteks said  Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia. Slovakkia ja Sloveenia.

NATO peaeesmärk on tagada ja kaitsta nii poliitiliste kui ka sõjaliste vahenditega  liikmesriikide vabadust ning julgeolekut. Asutamislepingu artikkel 5 sisaldab liitlaste fundamentaalset kohustust ­käsitleda relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu relvastatud rünnakuna kõigi teiste liitlaste vastu. See kohustus tugineb ÜRO harta artiklile 51,  mille järgi riikidel on õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele. juhul kui nende  vastu on toime pandud relvastatud rünnak. Lisaks kollektiivse enese­kaitse põhimõtte  sätestamisele kohustuvad liikmesriigid lepinguga üksikult ja ühiselt säilitama ning  arendama oma kaitsevõimet, luues sellega aluse ühiskaitse planeerimisele. NATO tegeleb rahuvalvega 1991. aasta Rooma deklaratsiooni järgi. Rahuvalveoperatsioone  korraldab ta OSCE ja ÜRO egiidi all. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) asutati Euroopa  julgeoleku- ja koostöö­nõupidamise lõppakti allakirjutamisega Helsingis  1975. aastal. Praegu kuulub OSCE liikmete hulka 53 riiki.  alates 1992. aastast kuulub sinna ka Eesti.

Kõige üldisemas plaanis on OSCE ülesanded järgimised: 2)        kaasa aidata julgeoleku ja stabiilsuse suurendamisele koostöö kaudu inimõiguste, poliitiliste, majanduslike, sõjaliste ja keskkonna probleemide valdkonnas, 7)        ära hoida konflikte ja tugevdada rahu inimõiguste austamise, demokraatlike institutsioonide loomise ning majandusliku ja sotsiaalse progressi edendamise abil. OSCE on välja töötanud nn 10 käsku, millest liikmesriigid peavad rahu säilitamise nimel kinni pidama. 5. mail 1949 asutati Euroopa Nõukogu. Selle organisatsiooni, mille eesmärk oli töötada Euroopa  suurema ühtsuse nimel. rajasid 10 Lääne-Euroopa riiki. Tänapäeval kuulub organisatsiooni enamik  Euroopa riike. Nõukogu eesmärk on kooskõlastada liikmesmaade poliitikat.  Üle 155 Euroopa kon­ventsiooni, mis asendavad rohkem kui 75 000 kahepoolset lepingut,  annavad liikmesriikidele aluse täiendada ja ühtlustada riigisiseseid õigusakte.  Euroopa inimõiguste konventsioon, mis võeti Euroopa Nõukogus vastu 1950. aastal,   loob inimõiguste järgimise ja kaitse süsteemi. Konventsiooni põhjal võib igaüks,  kelle arvates on tema inimõigusi rikutud, esitada kaebuse, kui ta ei ole leidnud  kaitset oma riigi kohtutes. Loodud on ühtne inimõiguste kohus. mis tegutseb Strasbourgis.  1961. aastal võeti vastu Euroopa sotsiaalharta, mis näeb ette õiglase sotsiaalpoliitika arengu Euroopas.

3. KODANIKUÜHISKOND

Mida on vaja teada?

Kodanikukultuur. Kodanikua lgatus. Mittetulunduühingud. Kohalikud kogukonnad.  Naabrivalve. Käitumine kriisiolukorras.

Kodanikuühiskonna mõiste

Kodanikuühiskond on sotsiaalse elu valdkond. mis on vabatahtlik, isekorraldav  ja autonoomne riigi suhtes. Kodanikuühiskonna tunnuseks on huvirühmad,  kelle kaudu on inimene kaasatud riigi ja ühiskonna juhtirnisse, olles osaline  otsustusprotsessis ja tagades poliitiliste või ärihuvide avaliku huviga kooskõlla viimise.

Kuidas saab kodanik oma tahet valitsusele teada anda?

Et rahvas valib Riigikogu, kes seab ametisse valitsuse, siis on valitsuski ametis rahva  tahtel ning sõltub rahvast. Sellest. millistele erakondadele ja üksikkandidaatidele on valijad  andnud oma hääled, sõltub suuresti valitsuse koosseisja tegevusprogramm. Kui aga  valimised ja ametisse määramised on möödas, jääb rahvale veelgi võimalusi valitsusele  oma tahet kuulutada. Mõistagi saab oma tahet teada anda üksnes aktiivne kodanik.  sest olukord nõuab aktiivset tegutsemist, isegi sekkumist. Valimistevahelisel ajal  on esmased rahva hääle edastajad kodanikuühendused. kelle kaudu on võimalik pidada  sidet kodanike ja võimukandjate vahel. Mida aktiivsemalt kodanikud ühendustesse liituvad  ning oma tahet ühise) meelel väljendavad, seda suurem on nende võimalus oma soovid  reaalseks muuta. Eestis on oma liidud lapserikastel peredel. pensionäridel. puuetega inimestel  ja isegi koerakasvatajatel. Kõik nad tegutsevad. püüdes valitsusele vajaduse korral oma huvides  survet avaldada. Ennast saab kuuldavaks ja nähtavaks teha ajalehes polemiseerides. ajakirjanikele intervjuud  andes, allkirju kogudes või lendlehti jagades. Erakordsetel puhkudel võivad kodanikuühendused korraldada isegi protestiavaldusi näiteks miitinguid ja demonstratsioone.  Niimoodi saab kodanik võimaluse otse Ja kiiresti poliitikasse sekkuda.  Protestiavaldustega saab ta juhtida poliitikute tähelepanu olulistele valupunktidele ning sundida  neid võtma tarvilikke meetmeid. Hea kodanik olla tähcndabki. et inimene on huvitatud oma riigi ja ühiskonna käekäigust ning  sekkub selle kujundamisse täie tõsidusega.

Kuidas saab inimene presidendile oma tahet avaldada? Presidendile võib kirjutada igaüks. Muidugi ei ole mõeldav. et kõik inimesed riigis  talle iga probleemi kurtma lähevad. ent kui keegi seda siiski teeb. saab ta kindlasti vastuse.  Tahet peab avaldama ikkagi kodanikuühiskonna ja kodanikualgatuse kaudu. Presidenti võib kutsuda kohtumistele ning talle võib edastada kollektiivseid pöördumisi üldsust  huvi­tavates küsimustes. Kuigi president ise ei saa probleemi olematuks muuta. saab ta   sellele juhtida vastava ametkonna tähelepanu. Kui inimene ei tea. kuidas presidendi  poole pöörduda. võib ta selgi­tuse saamiseks pöörduda Presidendi Kantselei poole. Kodanikuühiskond suhtleb nii avaliku sektori kui ka ärisektoriga. Kodanikuühiskond  saab tekkida ja areneda üksnes siis. kui ühiskonnas on märgatav kodanikuaktiivsus ja kodanikualgatus. Aktiivset osalemist ühiskonnaelus mõistetakse sageli kui rabelemist poliitilise karjääri nimel.  Ometi ei piirdu kodanike osavõtt demokraatlikust valitsemisest ainult valimisvõitluses osalernisega. Kodu­kohas võib kaasa lüüa seltside. nõukodade ja hoolekogude töös. algatada avalikke väitlusi  kohalike päevaprobleemide üle. hoida teraselt silma peal linna- või vallavalitsuse tegevusel.  Niisugune kodu­paigademokraatia mõjutab igapäevaelu isegi tõhusamalt kui keskvalitsuse poliitika.

Kodanikuõiguste olemus ja kujunemine Kodanikuõigused on kujunenud ajaloolises jäljepidevuses. Kodanikkond on riigi  tunnus olnud läbi aegade. kuid kodanikkonna mõisted ja arusaamad on muutunud ning  täienenud. Nüüdisajal hõlmab see valdkond märksa rohkem eri tahke kui paar sajandit tagasi,  mil kodakondsuse idee tekkis. Kodakondsuse sünd on seotud kodanlike revolutsioonide, eriti  Suure Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika iseseisvussõjaga. Nende ajaloosündmuste käigus  seadustati arusaam, et kodanik on ühis­konna elus aktiivne isik. kellel on selleks  seadustega sätestatud õigused ja kohustused. Kodanikuõigused erinevad igaühe õigustest (vt ptk 2). Õigused, mis kuuluvad ainult riigi kodanikele, seonduvad põhiseadusliku korra ja riigi julgeoleku tagamisega.  Näiteks võivad ühiskonnaelus aktiivsemalt osalemiseks kõik Eesti elanikud moodustada  mittetulundusühinguid, samadel põhimõtetel loodud poliitilisse erakonda võivad aga kuuluda ainult Eesti kodanikud. Demokraatia on tugev siis, kui kodanikud oma õigusi kasutavad ja kaitsevad. Paljud kodanikud üksnes nõuavad oma õigusi, jättes kohustused unarusse. Armastatakse küll kritiseerida valitsust ja poliitikuid, kuid ei vaevuta end probleemidega kurssi viima ega ajakirjanduses oma argumente esitama. Ka valimistel hääletatakse sageli huupi, tutvumata kandidaatide programmidega. Tänapäeval on kodanikuõigustel demokraatlikus maailmas sarnased jooned. Demokraatlikud riigid  rajanevad põhimõttel, et valitsus peab teenima rahvast, mitte rahvas valitsust. See tähendab, et riik  annab oma kodanikele õigused ja vabadused. vastutasuks on aga kodanikud riigile truud ning  aitavad kaasa ühiskonna rahumeelsele arendamisele. Õigused, vabadused ja kohustused on  demokraatlikus riigis nii tihedalt põimunud, et on raske öelda. kas tegu on õiguse või kohustusega.  Kodanike õigused ja vabadused on kirjas iga riigi põhiseaduses.

Kodanikuna on võimalik sekkuda riigi valitsemisse Et Riigikogu on kodanike esindus, siis määravad just kodanikud valimistega, kes  Eesti Vabariiki juhtima hakkavad. \!ida aktiivsemalt kodanikud valimistest osa võtavad.  seda suurem on tõenäosus. et rahva tahe toimib. Kui inimesed aga valimiste  päeval hääletama ei lähe, loobuvad nad võimalusest oma huvide eest seista. sest  valiku teevad need. kes hääletamas käisid. Niisiis - mida aktiivsem kodanikkond on.  seda rohkem on võimalusi valida tõelist rahvaesindust.

Rahvahääletusest tuleb aga kindlasti aktiivselt osa võtta, sest rahva otsus on Riigikogule.  Vabariigi Presidendile ja kõigile teistele riigiorganitele kohustuslik. Valijatel on õigus kohtuda oma ringkonna saadikutega. Kuigi parlamendisaadikut ei saa tagasi kutsuda  ega siduda enam mandaadiga, on talle seadusega antud reedene päev oma valimisringkonnas, viibimiseks.  Nii on riigikogulastega kohtumise korraldamine ka kodanike enda teha (vt. www. riigikogu.ee)

Mõisteid

Ühiskondlik liikumine - massiline paljusid erinevate vaadetega inimesi  koondav liikumine, mis tekib tavaliselt vastuseks kriisile mingi suure sotsiaals e rühma elus ning lõpetab oma tegevuse või killustub pärast kriisi lahendumist  (Eestimaa Rahvarinne. Roheline Liikumine). Survegrupp- legaalselt tegutsevorganisatsioon või ühendus, kes püüab läbi  suruda oma huve, mõju­tades avalikku arvamust või poliitikuid  (Üürnike Ühendus, selts "Hoia Eesti merd", Paljulapseliste Perede Liit).

Erakond - ühesugust poliitilist ideoloogiat pooldavate inimeste organisatsioon,  kelle põhieesmärk on realiseerida oma huve, kasutades riigivõimu  (Reformierakond, Keskerakond, Vabaerakond). Mittetulundusühing - organisatsioon või institutsioon, kelle eesmärk ei ole saada kasumit. Naabrivalve - 5. mail 2000 kodanikualgatuse korras asutatud ühing, kelle eesmärk  on suurendada elanike turvalisust kodudes ja nende lähemas ümbruskonnas elanike  endi aktiivse tegutsemise tulemusel.

4. RAHVAS, PÕHISEADUS JA DEMOKRAATIA

Mida on vaja teada?

Õigusriik. lnimõigused. Eesti Vahariigi põhiseadus. Pöhiõigused, vabadused ja kohustused  Eesti põhiseaduses. Usk ja usuvabadus. Sõltumatu ajakirjandus.   Õigus saada avalikku teavet. Info kätte­saadavus.

Õigusriigiks nimetatakse sellist riiki, kus valitsetakse üldtunnustatud reeglite ehk seaduste kohaselt, mida järgivad nii valitsetavad kui ka valitsejad. Õigusriik tagab kõigi inimeste võrdsuse seaduse ees, mis tähendab, et ühest küljest on igaühel õigus otsida kohtust kaitset, teisest küljest kohustab see põhimõte aga igaüht ennast seadustest kinni pidama. Õigus on alati seotud inimestega. Õigusriik peab tagama põhilised inimõigused ja -vabadused. Riik on kodanike jaoks, mitte vastupidi. Õigusriigis väärtustatakse ja järgitakse kõiki demokraatia põhimõtteid.

Demokraatliku süsteemi iseloomustus Põhimõtted 1. Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas.         2. Rahvas teostab võimu kaudselt oma esindajate valimise kaudu. 3. Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele. 4. Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid nad tegutsevad oma ametialal iseseisvalt. 5. Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust. 6. Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda.         7. Mitmesuguste jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks pea­vad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (info-, ajakirjandus-, koos­olekute. ühingute. ettevõtlusvabadus jne). Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olema sõltumatu kohtuvõim. Eeltingimused 1.        Üldine kirjaoskus. 2.        Ajakirjanduse (jt massiteabevahendite  laialdane levik .         3.      Kodanikuühiskonna kujunemine - suurte inimhulkade koondumine mitmesugustesse ühen­dustesse (ka erakondadesse I ning nende mõju altpoolt üles. Kodanikuühiskonna ehk tsiviil­ühiskonna ( ld cives kodanik ) vastand on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik

koondumine on keelatud ja takistatud. Lubatud on ainupartei ja poolkohustuslikud massiorga­nisatsioonid. 3.         Tänapäevaste omavalitsuste kujunemine. 4.        Suured inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi. Et riigivõim oleks erinevate huvide ja arvamuste suhtes erapooletu. peavad olema täidetud järgmised tingimused: 5.        vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte: 6.        ) võitlus monopolidega mis tahes majandusharus;        7.ühingute ja ühenduste avalikustamine ning nende üle alalise kontrolli sisseseadmine (nt era­konnaseadus );         8.  lobitöö kontroll:         9.  ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus. Püsimine Riigis tegutsevad poliitilised jõud ei tohi olla lepitamatus vastuolus ega risti vastupidiste eesmärkidega. 2.     Enesekaitsevõime. 3. Aus mäng (ingl fair play)          4. Riigi üldises välispoliitilises kursis peab parlamendi enamus saavutama parlamendis teiste poliitiliste jõududega teatud kompromissi. Demokraatia tugisambad I. 1. Rahva suveräänsus. Valitsemine valitsetavale nõusolekul. Enamuse võim. Vähemuse õigused. Põhiliste inimõiguste tagamine. Vabad ja ausad valimised. Võrdsus seaduste ees. Korrakohane õigusemõistmine. Põhiseadusega piiratud riigivõim. Võimulahususe printsiibi järgimine. II. Sotsiaalne. majanduslik ja poliitiline pluralism. 12. Sallivuse, pragmaatilisuse, koostöö ja kompromissivalmiduse väärtustamine.

.21

Osalus- ja elitaardemokraatia Osalusdemokraatia teooria rõhutab kõigi kodanike täieulatusliku poliitikas osalemise moraalset väärtust. ründab elitaardemokraatia kalduvust näha mõndagi head poliitilises apaatias. Eliiditeooria järgi otsustab esindava valituse korral tähtsamad poliitilised küsimused väike inimeste rühm eliit. kuigi valijatele tundub. et nendel on kontroll valitsuse üle.

Valimised: funktsioonid, valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused Demokraatia tähendab rahvavõimu. Demokraatia jaguneb otseseks ja esindusdemokraatiaks. Otsese demokraatia korral osaleb rahvas koosolekutel ja hääletab mingi otsuse poolt. Suurte rahvahulkade puhul pole otstarbekas otsest demokraatiat kasutada ning sel juhul rakendatakse esindusdemokraatiat­rahv rahvas valib riigivõimuorganisse oma esindajad. Valimiste korraldamist peetakse üheks demokraatia olulisemaks tunnuseks.

valimised täidavad esindusdemokraatias nelja ülesannet: I) määravad parlamendi koosseisu ehk need isikud ja parteid. kes hakkavad seadusi vastu võtma:        .2)      valimiste kaudu saavad kodanikud esitada võimudele oma nõudmisi. hääletades nende kandi­daatide poolt. kes annavad rohkem rahva nõudmiste täitmise lubadusi; 3)         valimised näitavad. kui suur on kehtiva korra toetuspind. Kui valimistest võtab osa vähe inimesi. siis näitab see. et valitsev kord pole rahva hulgas populaarne. Kui võimulolnud parteid saavad valimistel lüüa, näitab see. et nende parteide poliitika polnud rahvale vastuvõetav: 4)         harivad kodanikke poliitiliselt .

Demokraatlike riikide valimisi iseloomustavad järgmised aspektid: 2)        valimised on üldised - valida võivad kõik täiskasvanud kodanikud. Enamikus riikides saab valida alates 18. eluaastast (Eestis võib kandideerida kohalikku volikokku alates 18. eluaastast, Riigikokku alates 21. eluaastast ja presidendiks alates 40. eluaastast). Veel 19. sajandil ei olnud valimised üldised, sest valitses hulk piiranguid: naistel ei olnud valimisõigust, valida võisid need, kellel oli olemas teatud kogus varandust. Ka tänapäeval on mõningad piirangud: 5)      tervisepiirang - valimisõigusest on ilma jäetud kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud inimesed; 2)      kodakondsuse piirang - riigi parlamendi valimisest saavad osa võtta inimesed, kellel on selle riigi kodakondsus. Kodakondsuseta inimesed nendest valimistest osa ei võta, kuid kohalike omavalitsuste valimisel võivad nad osaleda; 7)                 valimised on vabad - iga legaalselt tegutsev kodanik, partei või organisatsioon võib üles seada oma kandidaadi. Riikliku valimiskomisjoni ülesanne on kontrollida, kas esitatud dokumendid vastavad nõuetele. Saadiku koha pärast võistleb mitu erinevate vaadetega inimest, toimub kon­kurents parteide vahel. Hääletajaid ei tohi valimissedeli täitmise ajal mõjutada ning valimispäeval on keelatud valimispropaganda: 10)    valimised on ühetaolised -lähtutakse eelkõige sellest, et valimistulemusi mõjutab valimiseeine kampaania. Järelikult tuleb valitsusel tagada kõigile parteidele, valimisliitudele ja üksikkan­didaatidele oma vaadete propageerimiseks võrdsed tingimused. Kuid kandidaadid võivad endale reklaamiaega osta ning säärasel juhul võrdsus kaob. Et niisugust ebavõrdsust piirata, määratakse valimiskampaania maksumuse ülempiir või asutatakse riiklik fond valimiskampaania rahasta­miseks. Pärast valimiskampaaniat peavad kõik üksikisikud, erakonnad või valimisliidud esitama raha laekumise kohta aruande. Kõik hääled on võrdsed, st kõigil val ijatel on üks hääl. Valimissüsteemid võib jaotada kahte suurde kategooriasse: majoritaarsed (sh pluraalsed) ja pro­portsionaalsed. Majoritaarse valimissüsteemi pooldajad rõhutavad järgmisi tegureid: I) süsteem tagab tugevaja stabiilse valitsuse, kuna võimul oleks üks partei; 12)    valitsemise puhul on esmatähtis efektiivsus, alles seejärel proportsionaalne esindatus; 13)    süsteem võimaldab tihedamat kontakti esindaja ja tema valimisringkonna vahel; 14)    valijal on valimissüsteemist kindel arusaamine - ta mõistab, et tema häälest võib palju sõltuda; 15)    võimalik relv antisüsteemsete parteide vastu. Puuduseks on olukord, et kahe vastandliku partei järjestikuse valitsemise jooksul tekivad järsud pöörded riigi poliitikas, mis võib eesmärgile täiesti vastandlikult tingida nõrga valitsuse moodustamise. Proportsionaalne, dernokraatiates levinuim valimissüsteem. rõhutab seevastu järgmist: 1) valijate antud hääled peegelduvad enam-vähem täpselt valitava kogu kohtade jagamisel; :2) vähemuste esindatus.

Riigivõimuorganeid valitakse nii demokraatlikes kui ka mittedemokraatlikes riikides, kuid nendel valimistel on olulisi erinevusi.

Proportsionaalset süsteemi rakendatakse rohkem kui majoritaarset, sest seda peetakse õiglasemaks ning see ei takista väikeparteide tegevust. Proportsionaalne süsteem jagab saadikukohad parteide või valimisliitude vahel proportsionaalselt ehk võrdeliselt kogutud häälte arvuga (nt 100kohalise parla­mendi puhul saab partei, kes kogus 7% häältest, parlamendis 7 kohta). Kandidaadid seatakse üles parteide või valimisliitude nimekirjade kaupa, ent osaleda võivad ka üksik­kandidaadid. Kasutatakse avatud ja suletud nimekirju. Avatud nimekirja puhul reastatakse nimekiri pärast valimisi ümber kogutud häälte järgi. Suletud nimekirja korral pärast valimisi uut pingerida ei tehta. "imekiri saab nii mitu kohta. kui mitu protsenti valijaid nimekirja poolt hääletas. Valituks saavad need. kes on nimekirja eesotsas.

Peamine puudus on näiteks Eestilegi omane olukord. kus koalitsioone moodustavad 2--3 parteid, mis peaksid teoorias välja jätma kõik teised seadusandlikku kokku pääsenud jõud. Niisiis võtab tavaliselt võimu napilt üle 50% rahvalt mandaadi saanutest. Samal ajal võib valijailt suhteliselt väikese poolt­häälte anu saanud erakond mõjutada parlamendi tööd ebaproportsionaalselt suurel määral. Puuduseks on veel keerukas häälte lugemine. millest valijad aru ei saa.

22

Valimiskäitumine

Parlamentaarsetes riikides toimuvad valimised regulaarselt (nt Eestis valitakse parlament iga 4 aasta, president 5 ja kohalik võim 4 aasta tagant). Kui sellest regulaarsusest kinni ei peeta, hakkab riik demokraatiast eemalduma.

Valimiste korraldamise etapid: 14)     ettevalmistav periood, mille täpsustab valitsus, lähtudes valimisseadusest. Valitsus määrab kindlaks valimisõiguslike kodanike arvu ning kohalikud valimiskomisjonid korrastavad valimis­nimekirjad; 15)     valimiskampaania periood algab sellest hetkest, mil valimised on välja kuulutatud. Kampaania eesmärk on tugevdada oma parteid või valimisliitu organisatsiooniliselt ja koguda endale vali­jaid. Parteid koostavad valimisprogrammi. otsivad vajaduse korral liitlasi, et moodustada vali­misliit, ning alustavad valimispropagandat. Selle hulka kuuluvad ka logode valmistamine, sotsioloogilised küsitlused ja nende tulemuste avaldamine ajakirjanduses. Riigi ametiasutuste ülesanne on jälgida, et kõik parteid peaksid kinni valirnisseadusest; 16)     hääletamine on lühietapp ning kestab umbes ühe nädala. Siia mahub nii hääletuspäev kui ka eelhääletus. Hääletustulemused näitavad, milline on uus parlamendi koosseis. Stabiilsetes riikides on valimisest osavõtnute arv 65-70%. Mida suurem on valijate protsent, seda seadus­likum on parlament. Pöördelised sündmused riigi poliitilises elus suurendavad inimeste polii­tilist aktiivsust 17)     häälte lugemine - kui hääletamiseks ettenähtud aeg on lõppenud, avatakse pitseeritud valimiskastid valimiskomisjoni, ajakirjanike ja sõltumatute vaatlejate juuresolekul. Esimesed valimistulemused selguvad 4-5 tunni pärast. lõplikud tulemused nädala jooksul. Valimisseadu­sega kehtestatud valimissüsteem määrab kindlaks selle, kuidas teisendatakse hääled saadiku­kohtadeks ehk mandaatideks.

Kui valimised on möödas, tuleb kaotajatel valijate otsusega leppida. Kaotajad, kes satuvad opositsiooni, osalevad samuti avalikus elus. Nad ei pea olema lojaalsed valitsuse poliitikale, küll aga riigi aluste seaduslikkusele ja demokraatiale.

Igaühe õigused kui inimõiguste põhiõigused Inimõigused on inimsuse väärtuste ning normide põhjal välja töötatud kokkulepped, mis sätes­tavad, kuidas inimesed ja valitsused peaksid neid väärtusi ja norme arvestades käituma. 10.12.1948 võttis ÜRO Peaassamblee vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille põhimõtete järgi on inimesel teatud õigused lihtsalt seetõttu, et ta on inimene. Õigus elada, õigus vabadusele, väärikusele, isikupuutumatusele. perele jne on inimestele üldomased ning keegi ei tohi neid meelevaldselt ära võtta ega piirata. Piiranguid võib seada ainult mingitel olulistel põhjustel, kui neis lepitakse kokku rahvus­vahelisi norme ja standardeid arvestades. Euroopas lõi inimõiguste kaitse süsteem Euroopa Nõukogu. Iga selle liikmesriik peab järgima kokku­lepitud printsiipe. 04.11.1950 kirjutati alla Euroopa inimõiguste konventsioonile. mille alusel võib iga isik nli isikute rühm pöörduda inimõiguste rikkumise korral sellekohase kaebusega Euroopa Inim­õiguste Kohtu poole. Inimõiguste eesmärk on vältida diskrimineerirnist, s.o inimeste vahel mingil põhjusel vahe tegemist näiteks selle järgi, et nad kuuluvad teatud rahvusesse või rassi, tunnustavad teatud usku või pooldavad teatud ideid. Inimõigused kehtivad nii üksikisikute kui ka inimrühmade kohta. Inimrühmad on näiteks perekond, välismaalased, vähemused, valitsusvälised organisatsioonid ehk vabaühendused jt. Inimõiguste subjektiks võib olla ka rahvas või kogu inimkond. Inimõigusi rühmitatakse järgmiselt: 1)        põhiõigused ehk universaalsed (üldised) õigused; 2)        poliitilised õigused; 3)        sotsiaalsed ja majanduslikud õigused: 4)        kultuurilised õigused.

Põhiõigused on niisugused õigused. mis on igal inimesel ilma mingisuguste lisatingimusteta. Põhi­õiguste hulka kuuluvad õigus elada: õigus vabadusele. võrdsusele, isikupuutumatusele; õigus korra­kohasele öigusemõistrnisele; õigus saada kaitset julma ja alandava kohtlemise eest; õigus perekonnale ja eraelule.

Poliitilised õigused on seotud demokraatliku valitsemiskorraga. Peamised poliitilised õigused on õigus rahvusele ja kodakondsusele: usu- ja mõttevabadus. sõnavabadus: liikumisvabadus: koosolekute ja ühingute vabadus; hääleõigus. Poliitilised õigused on seotud osalemisega poliitikas ning kehtivad enam­jaolt nende inimeste kohta. kes on vastava riigi kodanikud.                                                      ~                                .      ~

Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused eeldavad, et riigis on arenenud majandus, piisavalt töökohti ning tugev sotsiaalpoliitika. Peamised sotsiaal-majanduslikud õigused on õigus töötada ja puhata; õigus saada kvaliteetset toitu ja joogivett: õigus inimväärsele elatustasemele; õigus sotsiaalsele kindlus­tatusele; õigus saada tervisekaitset ja arstiabi. Kultuurilised õigused on õigus haridusele ja kultuurile; õigus säilitada rahvuskultuuri ja -keelt; õigus saada teavet.

Peamine vastutus inimõiguste tagamisel lasub riigi valitsusel, kuid palju oleneb ka iga inimese koda­nikuaktiivsusest,

Isikute põhiõigused, vabadused ja kohustused Eesti Vabariigi põhiseaduses Isikute põhiõigused. vabadused ja kohustused Eesti Vabariigi põhiseaduses on järgmised: 1)        õigus saada riigilt ja seaduselt kaitset; 2)        õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse; 3)        õigus elada; 4)        õigus vabale eneseteostusele: 5)        õigus vabadusele ja isikupuutumatusele: 6)        õigus saada moraalse ja materiaalse kahju hüvitist; 7)        õigus perekonnaja eraelu puutumatusele; 8)        õigus saada tervisekaitset. 9)        õigus enda omandit vabalt vallata. kasutada, käsutada; 10)      õigus lahkuEestist; 11)       õigus saada haridust; 12)      õigus südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusele: 13)      õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. 14)      õigus sõnumite saladusele; 15)      õigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat infot:

16)       õigus vabalt levitada ideid. arvamusi ja veendumusi; 17)      õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ning nende ametiisikute poole: 18)      õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada; 18)      õigus koondudu mittetulundusuühingutesse ja -liitudcsse: 19)      10) õigus säilitada oma rahvuskuuluvus. Kuigi inimõigused on üldkehtivad ning neid peaks igal pool ja alati järgima, on tänapäeva riikidel oma kindlad üldtunnustatud legitiimsed funktsioonid, mille täitmine võib põhjustada õiguspärast taganemist inimõiguste ja vabaduste tagamisest.

24

Rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti järgi võib inimõigusi teatud tingimustel piirata. Näiteks võib kuulutada kohtuistungi kinniseks. piirata liikumisvabadust, elukoha vahetust. riigist lahkumise ja riiki sissesõidu vabadust. Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste ellu­viimine sõltub aga iga maa arengutasemest. Et kodanikuõigused ei tulene mitte lihtsalt inimeseks. vaid ka kodanikuks olemisest, ei ole igal ini­mesel konkreetses riigis mitte alati kodanikuõigusi. Küll on kõigil sünnipärane õigus saada koda­kondsus. kuid seda õigust saab rakendada vaid juhul. kui on täidetud seadusega sätestatud tingimused. Mitte mingil juhul ei tohi taganeda järgmistest inimõigustest: I) õigus elada, st kedagi ei tohi meelevaldselt tappa; 7)          kedagi ei tohi piinata. julmalt ega inimväärikust alandavalt kohelda ega karistada. st inimesega tuleb käituda seaduste järgi ja inimväärikust austavalt: 9)          kedagi ei tohi orjastada, st igaühel on õigus end vabalt teostada; 10)       kriminaalseadustele ei tohi rakendada tagasiulatuvat jõudu; 11)       mõtte-, südametunnistus- ja usuvabadus. st inimene võib uskuda. olla ateist või ükskõikne usu vastu. veendumuste tõttu ei tohi kedagi karistada: 12)       kedagi ei tohi vangistada lepingukohustuste täitmatajätmise eest 13)       kedagi ei tohi diskrimineerida rassi. nahavärvuse, soo. keele, usutunnistuse või sotsiaalse pärit- olu põhjal. Inimõiguste eripära on selles. et need määratlevad riigi kohustusi inimeste vastu. Kui aga üks isik rikub teise isiku õigusi ning see on ühtlasi inimõiguste rikkumine. siis vaadeldakse toimunut krirni­naal-, perekonna- või muu õigusvaldkonna juhtumina. Igal riigis viibival isikul on kohustus järgida selle riigi õigusnorme.

Igaühe kohustused 1.         Seaduskuulekas käitumine, st kõik peavad seadusi järgima ja oma tegevustes seadusest lähtuma. 10)       2. Elu- ja looduskeskkonna hoidmine ning sellele tehtud kahju hüvitamine, st keskkonda ja loo­dust tuleb hoida. Kui sellele siiski kahju tekitatakse. tuleb see kahju hüvitada.

Inimese õigused riigi suhtes Inimõigused moodustavad õiguse eril ise kategooria. Inimõiguste puhul on tegu inimese õigustega, millest kinnipidamiseks vajalikud tingimused peavad looma valitsus ja riik. Niisiis määratlevad inimõigused riigi kohustusi inimese vastu ning inimesel on õigus nõuda nende austa­mist. Teiste õigusliikide puhul kehtib vastupidine olukord - valitsus nõuab ja kodanikud alluvad. Inimõigused on kujunenud rahvusvaheliselt. Need pole üksnes deklareeritud väärtused. vaid õigus­normid. mille järgimist kontrollivad rahvusvahelised institutsioonid. Näiteks on Euroopa inim­õiguste konventsioon ja Euroopa sotsiaalharta kohustuslikud kõigile riikidele, kus parlament on need dokumendid ratifitseerinud ehk kinnitanud. Võetud kohustuste täitmisest annavad riigid Euroopa Nõukogule regulaarselt aru. inimõiguste olukorda arutatakse liikmesriikides Euroopa Nõukogu istungitel. Eesti on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste konventsiooni, sotsiaalharta ja lapse õiguste konventsiooni. Niisiis on Eesti Vabariigil kohustus neid õigusakte järgida. Igal inimesel on õigus pöörduda kohtusse tema õiguste ja vabaduste rikkumise korral. Kui inimene oma inimõigustest tulenevat õigust või vabadust oma riigis siiski mingil põhjusel kasutada ei saa või pole ta riigi kohtuastrnetelt abi saanud. on võimalik edasi tegutseda. Euroopa :\õukogu juurde on loodud Euroopa Inimõiguste Kohus. Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel võib iga isik või isikute rühm pöörduda inimõiguste rikkumise korral sellekohase kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. Kontroll riigivõimu kasutamise üle on demokraatia hoidmisel väga oluline. Võimu on vaja kontrollida selleks. et \ altida riigivõimu kuritarvitamist. Põhiseaduse ja seaduste järgimist riigis kontrollib õiguskantsler. Õiguskantsler on tegevuses sõltumatu ametiisik, kes valvab selle järele. et õigusaktid vastaksid põhiseadusele ja teistele seadustele. Üks tema ülesandeid ongi analüüsida riigiasutuste välja antud õigusakte ning esitada kord aastas sellekohane ülevaade Riigikogule. Ühtlasi teeb ta  ettepanekuid parandada põhiseadusega vastuolus olevaid õigusakte. Igal inimesel. kes arvab, et tema

inimõigusi on Eesti riigis rikutud, on õigus sellekohase avaldusega pöörduda õiguskantsleri poole, Õiguskantsler tegutseb Eestis ka kui õigusvahemees ombudsman. Õiguskantsler pole seotud Iustiitsministeeriumiga. vaid juhib iseseisvat ametkonda - Õiguskantsleri Kantseleid. Õiguskantsleri nimetab seitsmeks aastaks ametisse Riigikogu, tagandada saab teda ainult kohtuotsusega,

Igaühe õiguste piiramise seaduslikkusest Demokraatlikus ühiskonnas aitavad seadused ühest küljest kaitsta igaühe õigusi ja vabadusi, teisest küljest hõlbustavad indiviidi rahumeelset elu teiste inimeste hulgas, Seadused reguleerivad meie käitumist: nad aitavad inimestel omavahel suhelda ja lahendada nende võimalikke erimeelsusi, regu­leerivad kodanike ja riigi vahelisi suhteid ning aitavad korraldada kooselu ühiskonnas, Mõnikord väidetakse, et seadused piiravad vabadust. Seadused panevad tõepoolest meie soovidele ning käitumisele piire, kuid see on vältimatu ühiskonnas, kus elavad koos miljonid inimesed, Sea­dused sunnivad meid tsiviliseeritud moel arvestama kaaskodanike vabadusi, õigusi ja huve, Samal ajal kaitsevad õiguslikud piirangud meie enese vabadust ja vara, Tingimused/olukorrad, millal võib igaühe õigusi piirata: 1)         riikliku julgeoleku tagamine; 2)         teiste inimeste õiguste tagamine; 3)         alaealiste ja vaimuhaigete järele valvamine: 4)         avaliku korra tagamine; 5)         kõlbluse tagamine: 6)         kriminaalmenetluse tagamine; 7)         liiklusohutuse tagamine: 8)         looduskeskkonna kaitse; 9)         osavõtjate ohutuse tagamine: 10)        nakkushaiguste leviku tõkestamine, Erakorralise olukorra võib välja kuulutada ainult põhiseaduslik organ, Erakorralist olukorda peab iseloomustama neli põhitunnust. 1)         peab territoriaalselt hõlmama kogu riiki; 2)         oht peab olema nii SUUL et seda ei saa kõrvaldada tavapäraste vahenditega; 3)         kriis peab olema ajutise iseloomuga; 4)         erakorraline olukord peab olema välja kuulutatud ametlikult ning ajaliselt piiritletud, Iga inimene vastutab oma õiguste kasutamise eest. st õiguste kasutamine ei tohi riivata teiste inimeste õigusi, Iga inimene vastutab oma tegude eest. Kõik inimesed peavad olema eelkõige seaduskuule­kad. Igapäevaelus tuleb aga juhinduda kõigist normidest - peale seaduste ka tavadest ja moraali­normidest. Kuigi seadusi ja määrusi on palju ning kõiki neid tunnevad üksnes juristid, ei vabasta seaduse mittetundmine siiski kedagi karistusest. Eestis avaldatakse kõik seadused, valitsuse määrused ja otsused Riigi Teatajas, mida saab lugeda igas raamatukogus ning mis on kättesaadav ka Internetis (www.riigiteataja.ee). Olulisemad seadused antakse välja eraldi brosüüridena ning neid saab osta raamatupoest või laenutada raamatukogust. Eesti riigil on ka elektrooniline andmebaas, mis on kättesaadav e-riigi avalehel. Üks demokraatliku riigi põhiülesandeid on osutada teenuseid ja arendada ühiskonnale vajalikke kommunikatsioonivõrke. Ühiskonna oluline tunnusjoon ongi tema liikmete omavaheline suhtlemine ehk kommunikatsioon. Suheldes vahetatakse infot. levitatakse arusaamu ja hinnanguid. Massikommu­nikatsioon ehk massiteave un suurte rahvahulkade ühiskondlikult korraldatud informeerimine tehni­liste vahendite abil. Info tõesus. mitmekülgsus Ja kättesaadavus on väärtused, mille põhjal hinnatakse ühiskonna edumeelsust. Demokraatiale on ornased järgmised kommunikatsiooni tunnused: 1)        vaba ajakirjandus,  puudub tsensuur 2)               palju erinevaid infoallikaid. 3)        teabe eest vastutab väljaandja: 4)        riigivõimu ja ametnike tegevus on ametlik

5)on võimalik kasutada teiste riikide massiteabekanaleid. 6)        on lubatud kritiseerida valitsust ja tema poliitikat. Massiteabevahendite ülesanne on rahvast harida ning teda riigis ja maailmas toimuvast informeerida. Kommunikatsiooni arengutase mõjutab majanduse edukust. Kommunikatsioon seob riigi ühtseks tervikuks.

5. ÜKSIKISIK, RIIK JA ÕIGUS

Mida on vaja teada?

Seadus ja seaduskuulekus. Kodakondsusseadus.  Igaühe õiguste. Vabaduste ja kohustuste ühetaolisuse printsiip.   Demokraatliku kohtupidamise põhimõtted.

Seadus ja seaduskuulekus

Seaduste eesmärk on reguleerida asutuste ja üksikisikute tegevust ning korraldada riigi ja avaliku elu eri valdkondi. Kõigi seaduste alus on põhiseadus. Normatiivaktidest on kõige tähtsamad seadused, mida võtab vastu parlament. Seadus sätestab poliitika põhimõtted, Seaduste elluviimiseks tuleb pii­ritleda ja kinnitada asjaomaste asutuste täpsed kohustused. Seda tehakse Vabariigi Valitsuse määruste ja korraldustega. Määrusi ja korraldusi võivad anda ka linna- ning vallavolikogud. Kõik õigusaktid peavad olema omavahel kooskõlas. Iga uue õigusakti puhul tuleb arvestada, et see ei läheks vastuollu kõrgemate normatiivaktidega. Õigusaktid sunnivad meid tsiviliseeritud moel arvestama oma kaaskodanike vabadusi, õigusi ja huve. Samal ajal kaitsevad õiguslikud piirangud meie enese vabadust ja vara. Õigusaktidega määratletakse kindlaks ka kodanike kohustused riigi vastu, samuti võimukandjate ning ametnike kohustused kodanike vastu. Õigusaktide abil korraldatakse ja kontrollitakse riigis ühiskondlike teenuste osutamist. Et õigusaktid oleksid inimesele igapäevaelus abiks, peab neid tundma ja kasutada oskama. Seadus­kuulekas kodanik tegutseb ühelt poolt kehtivate õigusaktide alusel ning teiselt poolt tõkestab oma õiguste rikkumist. Seaduskuulekas kodanik: 1)       käitub ühiskonnas kehtivate õigusaktide järgi; 2)       tunneb peamisi inimõigusi ja -vabadusi ning oma riigi põhiseadust. 3)       oskab leida vajaliku normatiivakti teksti; 4)       teab, kust saada õigusabi.

Õigusaktide hierarhia                       Kes võtab õigusakti vastu Rahvusvahelised organisatsioonid Eesti Vabariigi kodanikud (referendum) Eesti Vabariigi Riigikogu --_ .. _----- - -- - Vabariigi President Vabariigi Valitsus Kohalikud omavalitsused

Õigusaktide liigid

Eestis kehtivad rahvusvahelised õigusaktid. mis on Riigikogus ratifitseeritud




Põhiseadus ehk konstitutsioon




Seadused
Seadlused. korraldused. otsused Määrused, korraldused. otsused. käskkirjad, juhendid. eeskirjad

Õigusaktide omavaheline suhe

Allpool seisvad õigusaktid pea­vad olema kooskõlas kõrgemal­seisvatega. vastuolude puhul tuleb muuta alamaid õigusakte

Kodakondsusseadus

Eesti kodakondsuspoliitika põhimõtted on kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduses ja kodakondsuse seaduses.

Eesti Vabariigis on kodakondsust võimalik omandada kolmel viisil. 1)       Kodakondsuse omandamine sünniga on võimalik juhul, kui vähemalt üks lapse vanematest oli Eesti Vabariigi kodanik. Seega on Eestis sünnijärgseks kodanikuks saamise tingimuseks vanema kodakondsus. Sünnijärgseks kodanikuks arvatakse laps ka juhul. kui tema isa on surnud. kuid surma hetkel oli ta Eesti kodakondsuses. Lapsendatud lapse puhul määrab kodakondsuse saamise lapsendaja kodakondsus. Kui lapsendaja oli lapse sündimise ajal Eesti kodakondsuses ja laps ise ei ole muu riigi kodakondsuses või vabastatakse muu riigi kodakondsusest seoses Eesti kodakondsuse omandamisega, on lapsel õigus sünnijärgsele kodakondsusele. Leitud laps. kelle vanemad ei ole teada. saab sünnijärgseks Eesti kodanikuks, kui tema eestkostja seda taotleb ning kui laps ei ole mõne muu riigi kodakondsuses. Sünnijärgse kodakondsuse kaotamine on võimalik, kui isik vabastatakse tema enese soovil koda­kondsusest näiteks mõne muu riigi kodakondsusesse astumise korral. Kui aga kodakondsusest vabastamise tagajärjeks on kodakondsusetus või on isik, kes vabastamist taotleb, kaitsejõudude tegevteenistuses või kui isikul on täitmata kohustused Eesti riigi vastu, võidakse see isik jätta Eesti kodakondsusest vabastamata. Sünniga omandatud Eesti kodakondsust ei tohi kelleltki ära võtta.

Kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras (taotlemise teel). Kodakondsuse taot­lemisel on kindlad tingimused: 1)      välismaalane võib taotleda Eesti kodakondsust alates 15. eluaastast. Alla I5 aastasele saavad Eesti kodakondsust taotleda kas tema mõlemad vanemad, üks vanem või alaealise lapsen­daja, kes peavad ise olema Eesti kodakondsuses. Alaealine, kellele taotletakse Eesti kodakondsust. peab viibima püsivalt Eestis ning olema vabastatud teistest kodakondsustest. kui need tal on: 2)      kodakondsust taotlev välismaalane peab oskama eest keelt; 3)      kodakondsuse taotleja peab tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust; 4)      kodakondsuse taotlejal peab olema legaalne püsiv sissetulek. Välismaalane. kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab andma vande, et ta on ustav Eesti põhiseadus­likule korrale.

Kodakondsust ei anta taotlejale juhul, kui: 1)       isik ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda ega täida Eesti seadusi: 2)        isik on tegutsenud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu: 3)        isikut on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest: 4)        isik on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vabadusekaotus kestusega üle aasta ja see karistus ei ole kustunud: 5)        isik on Eesti kodakondsust või seda tõendavat dokument i taotledes valeandmetega varjanud asjaolusid, mis välistavad talle kodakondsuse andmise: 6)        isik on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. sealt reservi arvatud või erru läinud: kodakondsust ei anta ka tema abikaasale, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru. Naturalisatsiooniga saadud kodakondsuse võib ära võtta, kui kodakondsuses olev isik rikub oma lojaal­susvannet. st püüab ebaseaduslike vahenditega muuta Eestis kehtivat põhiseaduslikku korda. Veen­dumuste tõttu ei saa kodakondsust kelleltki ära võtta

1)        Kodakondsuse saamise võimalused teenete eest. Eesti kodakondsuse võib saada eriliste teenete eest. kui vabariigi valitsuse liige teeb Vabariigi Valitsusele sellekohase ettepaneku ning põhjendab seda. Erilisteks teeneteks peetakse saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või mõnes muus valdkonnas. mis on tõstnud Eesti rahvusvahelist mainet.

Kodakondsuse saamise otsustab Vabariigi Valitsus. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku anda inimesele kodakondsus. kuid kodakondsuse andmise ja taastamise ning kodakondsusest vabastamise otsustab Vabariigi Valitsus. Kodakondsuse taastamata jätmise põhjused on samad. mis kodakondsuse taotlemise puhul (vt eestpoolt). Eesti kodakondsus kaob juhul. kui: I) isik vabastatakse Eesti kodakondsusest: 2)        isikult võetakse Eesti kodakondsus ära; 3)        isik võtab vastu mõne muu riigi kodakondsuse. Isik. kelle kodakondsusseaduses sätestatud õigusi on rikutud või on piiratud tema vabadusi, võib pöörduda kohtusse. Demokraatliku kohtupidamise põhimõtted: 1)       kohtupidamine käib rangete reegl ite  ja protseduuride ehk menetluste kohaselt. mis on avalikud. selged ning üldised; 2)        kohtud ja kohtumenetlus ei sõltu valitsevast parteist ega muust poliitilisest jõust; 3)        kohtunikud peavad loobuma tööst teises riigiasutuses (sageli ka erakondlikust tegevusest); 4)        kohtuprotsessi osaliste õigused sätestab seadus. Demokraatliku kohtupidamisega tagatakse korrakohane õigusemõistmine.

6. RIIK JA MAJANDUS

Mida on vaja teada?

Majandusringlus. Turumajandus. Ettevõtlus. Konkurents ja riigi roll majanduses. Riigieelarve. Maksud. nende otstarve. Ühishüved ao sotsiaalne turvalisus. Raha ja pangandus, väärtpaberid. Eesti majanduse arengu võimalused. Eesti tööturg ja tööturupoliitika.

Ühiskonnal on piiramatud soovid ja piiratud ressursid. seetõttu peab iga ühiskond vastama küsimustele, mida (ja kui palju) toota, kuidas toota ning kellele toota. Nende küsimustega tegeleb majandusteadus. Ressursid ehk tootmistegurid koosnevad loodusvaradest (maa. maavarad, hapnik jne). reaalkapitali ressurssidest (tehased. masinad. seadmed. inventar jne). inimestest (töötav elanikkond, mitmesuguste teadmiste, oskuste. kvalifikatsiooni ja juhtimisvilumustega inimesed), finantskapitalist (esindab teatud kogust füüsilist kapitali, nt firmakapitali. ning on vajalik selleks. et muretseda füüsilist kapitali). ette­võtlikkusest (teadmised ja oskused, mida on vaja selleks. et mõista vajadust mingi uue toote valmis­tamise järele või osata toota paremat, täiuslikurnat kaupa). Ressursse võib tootmisprotsessis kaupade ja teenuste ehk hüviste valmistamiseks kombineerida mitmeti. Et ressursid on piiratud. on piiratud ka hüvised. Hüvis on piiratud, kui see hulk. mida inimesed soovivad, on väiksem kui see hulk. mis on vabalt saadaval. Mõningaid hüviseid võib pidada tasuta hüvisteks. sest nende vabalt kättesaadav hulk on suurem kui see hulk, mida inimesed soovivad (nt õhk ja merevesi), Samal ajal muutuvad ka need aja jooksul piiratud hüvisteks (nt puhas õhk ja puhas vesi). Tasuta hüvised on ka need, mis pole majandustegevuse tulemused. Ometi pole hüvised tasuta ka sel juhul, kui meie nende eest ei pea maksma. sest keegi kuskil katab need kulutused ikkagi (tasuta hari­dus, tasuta parkimine). Viisi järgi, kuidas ühiskond eespool nimetatud küsimustele vastab. võib eristada tava-, käsu-, turu- ja segamajandussüsteemi. Selle põhjal. millist ühiskonnasfääri majandustegevus hõlmab, eristatakse avalikku ja eramajandust. Tavamajandussüsteeme leidub maakera kõige vaesernates ja tööstuslikult vähem arenenud piirkondades. Nendes süsteemides toodetakse selliseid kaupu ja teenuseid, mida on toodetud juba palju aastaid või isegi terveid põlvkondi ammu väljakujunenud tavade kohaselt. Tüüpiliselt elavad

nimetatud maade inimesed maapiirkondades ning tegelevad peamiselt põllumajanduse, kalanduse ja jahindusega. Tavamajandus on ajalooliselt kõige vanem majandussüsteem. mida viljeldakse pal­judes piirkondades: Aafrikas. Aasias ja mõnel pool Lõuna-Ameerikas, ent ka Ida-Siberi mõne põlis­rahva seas.

Käsumajandus ehk plaanimajandus on süsteem. kus kõrgelseisvad majandusplaneerijad töötavad välja strateegia. mille järgi juhitakse kogu majandustegevust. Need planeerijad otsustavad, mis kaupu toota. kuidas neid töötaja kellele müüa. Kogu majandusvõim on koondunud riigi kätte. Käsumajanduses pole üksikisikul peaaegu mingeid võimalusi aktiivselt majandustegevusse sekkuda. Kogu majandus on mitme aasta peale planeeritud. kusjuures plaanid on jäigad ega ole muudetavad. Ka reklaami käsitletakse võimuna. Võim pole siin ainult oma tahte pealesurumine. vaid ka info valdamine ja eelistuste mõjutamine/muutmine. Turumajandus ehk vaba turu konkurents on süsteem. kus inimesed astuvad vabatahtlikult mitme­sugustesse lepingusuhetesse ja majandusprotsesse määrab turg, kusjuures peamine kriteerium on efektiivsus. Siin on kõigil võrdsed võimalused end teostada. Neoklassikute väitel on see ainuke mõõde, mis määrab kogu majandussfääri olemuse. Segamajandus on majandussüsteem. kus kõrvuti turumajanduse elementidega toimib ka tugev valitsuse sektor ning kus riik sekkub rohkem või vähem majanduseIlu. Tänapäeva arenenud riikides ongi tegemist segamajandusega. Segamajanduses otsustab turg majanduse põhiküsimused ainult osaliselt. Alati on kaupu ja teenuseid, mille tootmise eest peab hoolitsema valitsus.

Riik ja majandus

Turumajandus toimib võimalikult suure kasumi saamise eesmärgil. Aeg-ajalt tekib olukordi, kus turumehhanismid ei suuda tagada majanduse tulemuslikku toimimist. Säärastel juhtudel peab riik majandusse sekkuma, näiteks: 8.         reguleerima kaupade hindu, kvaliteeti ja kvantiteeti: 9.         mõjutama majanduskäitumist subsiidiumide ja maksudega. 10.       tegelema ise tootmisega: 11.       tegema rahal isi ülekandeid ja väljamakseid vastavalt sotsiaalsetele vajadustele. Sotsiaalses kontekstis on majandusega lahutamatult seotud ühishüved. Need on kaubad, teenused ja hüved, mida inimesed tarbivad kollektiivselt ilma turu vahenduseta. Ühishüved on julgeolek, hari­dus, kultuur. tervishoid ning normaalne elukeskkond. Ühishüved on ammendamatud, kuna keegi ei saa neid jäägitult ära kasutada ega piirata teiste võimalusi neid tarbida, ning välistarnatud, st loodud tarbimiseks kõigile ühiskonnaliikmerele. Ühishüvedega haakuvad välismõjud. Majanduses nimetatakse välismõjuks seda kasulikku või kahju­likku kõrvalefekti. mille majandustegevus kaasa toob. Tüüpiline negatiivne välismõju on suurenev keskkonnasaaste. positiivse välismõjuna võib nimetada inimeste kasvavat haridustaset. tervislikumat toitu jm. Ühishüvede loomine nõuab suuri kulutusi, mis on jõukohased ainult tervele ühiskonnale. Neid pakubki riik.

Ettevõtlus on turumajanduse alus. Ettevõtluseks nimetatakse mis tahes majandustegevust, mille eesmärk on saada kasumit. Ettevõtlus toimib ettevõtte, firma või äri asutamise ning selle käigushoid­mise kaudu. Majanduslikult toetub ettevõtlus eraomandile. hinnasüsteemile ja konkurentsile.

Majandusarengu plaanimine liberaalses ühiskonnas - majanduspoliitika

Majanduse riiklikku pikaajalist plaanimist nimetatakse majanduspoliitikaks. Riigisiseses arengus kuu­luvad majanduspoliitika valdkonda järgmised küsimused: 1)         majanduse struktuuri valik nmg vajaduse korral restruktureerimine: 2)         majandussfääri tagamine kvalifitseeritud tööjõuga: 3)         regioonide majandusarengu tasakaalustamine; 4)         õigusliku baasi loomine. et majandustegevus oleks efektiivne;

30

5.         stabiilse raha ja pangasüsteemi hoidmine: 6.         majanduslikult ja sotsiaalselt õigustatud maksusüsteemi loomine: 7.         kontrollmajandustegevuse tulemuste üle: 8.         välismajandus (osalus rahvusvahelistes majandusorganisatsioonides, vabakaubandus- ja tolli­lepingute sõlmimine jm).

Majanduse regulatsioon seaduste, maksu- ja rahapoliitika ning turumehhanismide abil Ühiskonna majandamisel tuleb tasakaalustamata majandus muuta tasakaalustatuks. kus ühiskond suudab oma liikmete vajadusi rahuldada olemasolevate ressursside ja majanduskäibes kehtiva olu­korra alusel.

Valitsuse majanduslikud ülesanded: 1.         tagada seadused majandustegevuse kohta - riik kehtestab seadused ettevõtluse toimimise kohta: 2.        jaotada ühiskonnas ümber tulud -- toetused ja abirahad: 3.        pakkuda avalikke hüvesid - riigikaitse. kultuur. Valitsus viib riigi eesmärke ellu maksu- ja rahanduspoliitika abil. Riik kehtestab elanikkonnale otsesed ja kaudsed maksud. Otsesed maksud on need. mida maksuamet otse maksumaksja käest sisse nõuab (võetakse teenitud palgast maha: peamine maks on tulumaks). Otsene maks võib olla: 1.          progresseeruv ehk astmeline - keskmine maksumäär kasvab koos sissetuleku suurenemisega: 2.      proportsionaalne                          kõigile riigi kodanikele on tulumaks ühesugune. Praegu on tulu- maks Eestis 21% 3.         regressiivne - maksumäär väheneb koos sissetuleku suurenemisega. Kaudsed maksud on need, mis on arvatud kaupade ja teenuste hinna sisse. Käibemaks ( 20%) on maks, mida riik võtab kõigilt jaemüügikaupadelt ja teenustelt. Aktsiisimaks on riigi maks teatud kaupadele (tubakatooted, alkohol. mootorikütus). Aktsiisimaksuna võetud raha läheb üldjuhul kultuuri aren­damiseks. Tollimaks on maks, mida tuleb maksta kaupade eest riigipiiridel. Makse ei maksta ainult riigile, vaid ka kohalikele omavalitsustele (maamaks). Mitmed maksud on riigi eelarvest lahutatud ning antakse üle otse vastavale fondile. Sotsiaalkindlustus­fondi laekub raha sotsiaalmaksust. Eestis maksab sotsiaalmaksu (33%, palgafondist) tööandja. 20% sotsiaalmaksust läheb pensionide maksmiseks. 13% ravikindlustusmaksuna haigekassale. Maksudest laekub riigieelarve. Riigieelarvesse laekunud raha jaotanrist on võimalik mõjutada. Läbi­räakimistel, kus ühel pool on ametiühingud. kes esindavad töötajaid. ja teisel pool tööandjate ühen­dused. lepitakse kokku palga riiklik alammäär. otsustatakse elatusmiinimumi määr jm. Maksudest kõrvalehoidmiseks on varimajandus ja ümbrikupalgad. Ühishüvedeks nimetatakse kaupu ja teenuseid. mida tarbitakse kollektiivsett ilma turu vahenduseta. Ühishüved erinevad kõigist teistest kaupadest. sest nad on ammendamatud ükski tarbija ei kasuta hüvet ära täielikult ega piira ka teiste tarbimisvõimalusi (rnajakas merel, ühissõidukid. Pargid jne). Heaoluriik on riik. kes sekkub majandusliku tootmise ning jaotamise protsessi selleks. et leevendada sotsiaalsete teenuste ja väljamaksete abil turuhindade mõju inimese toimetulekule. Heaoluriigi peamine tunnus on sotsiaalpoliitika suur osa riigi valitsemissüsteemis. Heaoluriik ei tähenda külluse riiki, kus kõigil inimestel on hea elada. Igas riigis tuleb arvestada oma raharessursse. et neid kõige otstarbekamalt jagada. Rahvamajanduse kogutoodang (RKT) on majanduses teatud perioodil toodetud lõpphüviste summa. mil1ele on juurde arvatud ekspordi ja impordi saldo. Kõrvuti rahvamajanduse kogutoodanguga on majanduse seisundi näitaja ka sisemajanduse kogu­toodang (SKT), s.o rahvamajanduse kogutoodang. mis hõlmab ainult riigi enda territooriumil aasta jooksul toodetud lõpphüviseid. Niisiis on SKT riigis teenitud kogutulu. mis sisaldab ka välismaalaste tulu, mis on teenitud Eestis. kuid ei sisalda meie riigi kodanike teenitud tulu välismaal. SKTd võib arvutada nii sissetuleku meetodil kui ka tarbimise meetodil.

Eratarbimiskulutused on majapidarniste tehtavad kulutused kaupade ja teenuste ostmiseks. Era­investeeringud on kulutused. mida tehakse tootmishoonete ehitamiseks, seadmete ostmiseks ja elamu­ehituseks ning amortisatsiooniks. Avaliku sektori kulutused on üks osa kulutustest. mida valitsus teeb kaupade ja teenuste ostmiseks. Netoeksport on ekspordi ja impordi vahe. Rahvatulu defineeritakse kui töö ja omandi arvelt saadud kogutulu, mis on saadud kaupade tootmisest ja teenuste osutamisest. Rahvatulu arvutamiseks tuleb puhastoodangust (sisemajanduse kogutoodang lahutada põhivara kulum) maha arvata kaudsed maksud. Ühtlasi lisatakse avaliku sektori ettevõtetelt tagasisaadavate summade ja valitsuse subsiidiumide positiivne vahe. Isiklik tulu on see tulu, mida inimesed tegelikult saavad. Isiklik hiiu erineb rahvatulust kahe tunnuse poolest: I) osa raha, mis on välja teenitud, välja ei maksta; 2) inimesed saavad tulu teistest allikatest peale töötasu. Kasutatav tulu on see tulu, mis jääb inimestele pärast maksude maksmist.

Välismajanduspoliitika ja Eesti majanduse arengu võimalused Et üheski riigis ei ole piisavalt sisemisi ressursse, et rahuldada elanikkonna vajadusi, astuvad riik või ettevõtted majandussuhetesse teiste riikidega ja nii kujuneb välja välismajandus. Seda reguleeritakse rahvusvaheliste lepingutega. Enamik riike on avatud majandusega, st teiste riikidega suheldakse aktiivselt. Kuid on ka suletud majandusega riike (nt Albaania), kes püüavad hakkama saada ainult riigisiseste ressurssidega.

1955. aastast tegutseb Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), kuhu kuuluvad riigid kauplevad omavahel soodustingimustel -- alandavad omavahelises kauplernises tolle. 1945. aastast tegutseb Rahvusvaheline Valuutafond (lMF). Pärast II maailmasõda asutati Maailmapank (BRD), mille ülesanne on liikmesmaadele majanduse arendamiseks viia ellu mitmesuguseid investeerimisprogramme ning anda riikidele laenu. Et maailma majandus- ja rahandusorganisatsioonid saaksid korralikult tegutseda. on vaja, et finantsturud püsiksid stabiilsena. Eesti majanduse tulemuslikkus sõltub sellest, kuidas me suudame kasutada oma maa geopoliitilist asendit ning saavutada rahvusvahelist tunnustust stabiilselt areneva riigina. Eesti majanduse arengu põhisuunad on järgmised: 1)         soodustada välisinvesteeringute sissevoolu. 3)        toetada eksporti; 4)        soodustada transiitkaubandust: 5)        kõrvaldada monopoolsus: 6)        jätkata Euroopa Liidu majandussfääris; 7)        otsida ja leida võimalusi isikupärastada oma majandustegevust (leida oma nägu, ni ss ). Eesti impordib metalli, metallitooteid. puitu, puidutooteid. transpordivahendeid. teravilja ja muid põllumajandustooteid. Eesti ekspordib Eestis toodetud metallikaupu. puitu, mööblit, toiduaineid (piimasaadusi), keemiakaupu  jm.

Mõisteid

Ühisturg - ühisturu eesmärk on tagada. et ühenduse raames liiguksid kaubad, teenused, tööjõud ning kapital v abalt.

Kaubad ühes Euroopa Liidu liikmesriigis vabalt ringlev kaup peab saama vabalt liikuda mis tahes teises liikmesriigis. kuid see kaup peab vastama teatud tehnilistele tingimustele. Põhitingimus on, et kaup ei tohi kahjustada inimese tervist ega keskkonda. Teenused - tasu eest osutatud teenused, mille hulka kuuluvad tööstuslik, kaubanduslik, kasitöõnduslik ja vabakutseline tegevus. Teenuste vaba liikumine seisneb põhimõttes. et teenuste osutajal on õigus osutada ajutiselt oma teenust teises liikmesriigis samadel tingimustel kui selle riigi kodanik.

Tööjõud - tööjõu vaba liikumine tähendab. et igal Euroopa Liidu kodanikul on õigus otsida tööd teises liikmesriigis samadel tingimustel kui selle liikmesriigi kodanikel. Kapital - kapitali vaba liikumise üldpõhimõtte järgi keelatakse kõik kapitali vaba liikumise piiran­gud ning maksepiirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Raha - üldtunnustatud maksevahend. millega saab tasuda nii kaupade kui ka teenuste eest ning millel on lisaks maksevahendiks olemisele kolm põhiülesannet I) vahetusvahendina vahendada kaupade ja teenuste ringlemist: 5.         arvestusühikuna olla hindade, hüvede ja kohustuste ühtne mõõdupuu, mis võimaldab neid võrrelda: 6.         olla rikkuse kogumise vahend (mistõttu osa rahast võib olla ajutiselt ringlusest kõrvaldatud). Pank- raha koondav ja säilitav, laenu andev ning klientide korraldusel arveldusi ja kassatehinguid sooritav asutus.

Emissioonipank ehk keskpank - pank. mis korraldab raharinglust ja vastutab riigis kehtiva raha stabiilsuse eest ning millel on riigis ainsana õigus korraldada raha emissiooni ehk uute rahatähtede ringlusse laskmist. Väärtpaberid - panga või fondi ametlikus vormis ja korras väljaantud dokumendid. mis tõendavad osamaksu tasumist või laenu andmist. Väärtpaberi omanikul on õigus saada osakasu ehk dividendi või laenuprotsenti ehk intressi. Tööturuga seotud mõisted hõlmavad üksnes tööealist rahvastikku (kõiki 15-74aastaseid inimesi). Tööturupoliitika on riigi poliitika. millega korraldatakse tööturuga seonduvat. Eestis on kulutused tööpoliitikale ühed väiksemad Euroopa Liidus. kuid järjest rohkem on hakatud kulutama aktiivsetele tööturumeetmetele, nagu: I.          uus ettevõtluskultuur. mille eesmärk on soodustada ettevõtlikkust ning toetada inimeste püüd­lusi oma ettevõtet rajada; 2.         tööle rakendamise uus kultuur. mis keskendub eelkõige pikaajalise tööpuuduse ja noorte töö­puuduse probleemile; 3.         uuendustega kohanemise uus kultuur. mis seab eesmärgiks tööandjate ja -võtjate kohanemise kiire tehnoloogilise arengu ning muutuva turusituatsiooniga: 4.         võrdsete võimaluste loomise uus kultuur. mis peab vähendama soolist diskrimineerimist tööturul. Põhirõhk kaldub töötu abirahalt üha enam ümber- ja täicndusõppesüsteemidele, ettevõtiike initsiatiivide toetamisele ning naistele ja meestele võrdsete võimaluse loomisele.

7. INDIVIID JA MAJANDUS

Mida on vaja teada?

Rikkus ja vaesus. Peremajandus. Karjääri ja toimetuleku plaanimine. Konkurents tööturul. Töö­seadusandlus. Tarbijakaitse ja ta rbija käitumi ine.

Demokraatiale omane pluralism avaldub ka sotsiaalsfääris. Kuigi võimalused. mille tagab riik. on kõigile riigi kodanikele ühetaolised, ei ole kõik kodanikud suutelised kõiki võimalusi võrdse eduga kasutama. Heaolu on eelkõige seotud inimese enda majandusliku aktiivsuse ja ettevõtlikkusega.

Mõisteid

Aktiivne rahvastik - tööjõud ehk osa töoealisest rahvastikust, kes osaleb tööturul. Mitteaktiivne rahvastik - osa tööealisest rahvastikust. kes ei osale tööturul.

Töötu - inimene. kes soovib tööd teha ning on võimeline tööd tegema, kuid ei leia tööd.

Tööealine rahvastik (tõövõirneline elanikkond) - I 5-74aastased elanikud.

Tööjõu nõudlus näitab. kui paljud ettevõtted soovivad töötajaid mingi palgaga tööle võtta. Tööjõu pakkumine näitab. kui palju on neid inimesi. kes tahavad töötada mingi kindla palga eest.  Tööjõu puudus (tööjõu alapakkumine ) - tööturu situatsioon. kus tööjõu nõudlus on suurem kui tööjõu pakkumine. Tööpuudus- tööturu situatsioon. kus tööjõu pakkumine on suurem kui tööjõu nõudlus ning osa inimesi jääb seetõttu tööta. Töötaja (hõivatu) inimene. kes teeb tööd ja saab selle eest tasu.  Heaolu on ühiskonnale kättesaadavaks tehtud kaupade hulga maht. Majanduslik seisund on peamisi indiviidi heaoluressursside taset mõjutavaid tegureid. Majanduslik seisund mõjutab indiviidi sissetulekut. leibkonna tarbimisvõimalusi ning indiviidi terviseseisundi hinnanguja ravikindlustuse olemasoluga seotud ressursse. Vähe kindlustatud või majanduslikult raskesse olukorda sattunud isikul on õigus riigis kehtivate seaduste järgi saada riigilt abi. Üks riigi ülesandeid ongi tagada oma kodanike sotsiaalset turvalisust. Seda tagatakse riigis kehtiva sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi süsteemi abil. Sotsiaalkindlustuse ülesanne on tagada aineline toimetulek neile inimestele. kes vanaduse, töö­õnnetuse. kutsehaiguse. invaliidsuse. emaduse, tööpuuduse vms tõttu on kaotanud sissetuleku. Sotsiaal­kindlustus jaguneb: 10.    riiklik pension (pensioni esimene sammas). s.o solidaarsuspõhimõttele tuginev igakuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis vanaduse, töövõimetuse või toit ja kaotuse korral. mida makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest. Riikliku pensioni liigid on vanadus-, töövõimetus-. toitjakaotus- ja rahvapension. 11.     kohustuslik kogumispension (pensioni teine sammas). mis rakendus 2002. aastal ja on kohus­tuslik l Saastaseks saamisele järgneva aasta I. jaanuarist; 12.     vabatahtlik pensionikindlustus (pensioni kolmas sammas) - vabatahtlik leping. Sotsiaalabi ehk hoolekande korraldajad on Eestis sotsiaalminister, maavanemad ja kohalik omava­litsus. Kohalikud omavalitsused määravad sotsiaaltoetusi (valla- ja linnavalitsused maksavad riigieelarvest neile eraldatud rahast toimetulekutoetust neile, kelle kuusissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri), peavad sotsiaalregistrit, korral­davad eestkostel. korraldavad hooldust ja abiandmist toimetulekuks abi vajavatele inimestele (lapsed, vanurid, kinnipidamiskohtadest vabanenud jne) ning nõustavad inimesi. Euroopalikud sotsiaalkaitse põhimõtted on töötingimuste puhul järgmised: I) töötajate diskrimineerimise vältimine; 3)    sundtöö keelustamine; 4)    ametiühingute õiguste tagamine; 5)    õigus sõlmida ühiskokkuleppeid; 6)    õigus saada häid töötingimusi ja õiglast tasu. k.a naiste ja meeste õigus saada võrdse töö eest võrdset tasu; 1)    puuetega inimeste integreerimine töökeskkonda. 2)    õigus saada kutsenõustamist ja -abi: 3)    alla 15aastaste isikute töölevõtu keelustamine ning 15-18aastaste isikute kaitse; 4)    ernaduse kaitse: a)       võõrtööliste võrdne kohtlemine. Sotsiaalne sidusus tähendab õigust saada tervise kaitset. sotsiaalkindlustust, sotsiaal- ja arstiabi ning õigust kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid. Samuti mõeldakse selle all laste ja noorukite õigust saada kaitset füüsilise ja moraalse.; ohu eest: perekondade ja perekonnaliikmete õigust saada õiguslikku. sotsiaalset ja majanduslikku kaitset: võõrtööliste ja nende perekondade õigust saada kaitset ja abi ning vanurite õigust saada sotsiaalset kaitset.

vanema või hooldaja kirjalik nõusolek. Töö ei tohi ohustada noore tervist, kõlblust ega hariduse oman­damist. Töö- ja puhkeaja seaduse järgi ei või alaealiste tööaeg ületada: 1 ) 13-14aastaste puhul 20 tundi nädalas; :2) 15-16aastaste puhul 25 tundi nädalas: 3) 1 7aastaste puhul 30 tundi nädalas. Raskete, tervist kahjustavate või ohtlike töötingimustega tööde loetelu, kus alaealiste töötamine on keelatud, on sätestatud Vabariigi Valitsuse määrusega.                                                             ~,                                     ~

Tarbijakaitse Tarbijakaitse on Eestis korraldatud tarbijakaitseseadusega. mis jõustus 01.01.1994. Eesti Tarbijakaitse Liit loodi 27.05.1994. Tarbijakaitse eesmärk on tutvustada kõigile inimestele rahvusvahelisi tarbija põhiõigusi ning teadvustada tarbija kohustusi. Tarbijakaitse kujundab tarka tarbijat, kes oskab säästlikult käituda nii meie elukeskkonnas kui ka isikliku eelarve piires ning kes enne kauba või teenuse ostmist oskab nõuda vajalikku infot, otsustada hinna ja kvaliteedi üle ning vajaduse korral esitada reklamatsiooni (kaebuse), et ebakvaliteetne kaup asendataks või hüvitataks rahaliselt. Kaebuses peab olema märgitud kauba ostmise kuupäev, rikke või puuduse ilmnemise kuupäev, rikke või puuduse tunnused (kirjeldus) ning ostja ettepanek. Kui kauplus kuulub suuremasse kaupluste ketti või kui selle administratsioon asub mujal, peab aadresseerirna kaebuse peakorterisse. Kui sealt rahuldavat vastust ei tule, võib pöörduda tarbijakaitse kohaliku või vabariikliku asutuse poole. Viimane samm oma õiguste eest võitlemisel on pöörduda kohtu poole, kuna on probleeme, mida tarbijakaitseametnikud lahendada ei saa. Tarbijakaitseseaduse järgi vastutab müüja nende kaupade ja teenuste eest, mida ta müüb, mitte tootja, kes on need valmistanud. Müüja peab andma tarbijale kauba või teenuse kohta tõest infot. Pretensioone ei ole õigust esitada ainult siis, kui ostetakse kasutatud kaupa ja komisjonikaupa. Teenuste ostmise korral kehtivad samad õigused, mis kaupadegi puhul. Tähtis on seegi, et teenustöö oleks tehtud varem kokkulepitud aja jooksul ja hinna eest. Tarbijakaitseseaduse S 4 järgi on tarbija põhiõigused b)         nõuda vähemalt kohustuslikele nõuetele vastavat kaupa või teenust; c)         olla kaitstud oma elule, tervisele, varale ja keskkonnale ohtliku ning kasutamiseks või oma­miseks keelatud kauba või teenuse eest; d)         saada vajalikku ja tõest teavet, et teha pakutavare kaupade ning teenuste hulgast teadlikku valikut; e)         taotleda oma huvide arvestamist ning olla esindatud oma liitude ja ühingute kaudu otsuste tegemisel tarbijapoliitika küsimustes; f)          nõuda riiklikku kaitset oma õiguste ahistamise korral; g)         nõuda müüjalt hüvitust endale tekitatud materiaalse ja moraalse kahju eest. Seaduse kaitse on tarbijakaitse üks pool, teine pool on tarbija ise, kes peaks tegema kõik endast oleneva mittevajaliku kauba või ebakvaliteetse teenuse vältimiseks. Eesti tarbija informeerimiseks ja õpe­tamiseks on Riigi Tarbijakaitseamet kirjastanud rohkesti tarbija infolehti. mis on saadaval voldi­kutena ja sisaldavad soovitusi, kuidas käituda erinevates olukordades (nt mänguasjade ohutus, kuidas käituda keemilises puhastuses, kuidas osta autot jne). Tarbijakaitse õigusakte on peale tarbija­kaitseseaduse teisigi. nt tarbekaupade eestikeelse teabega varustamise juhend, kaubale või teenusele garantii andmise juhend. toitlustamise üldeeskiri. alkoholiseadus. elamuseadus. energiaseadus. hoiuste tagamise fondi seadus, kaubamärgiseadus. kindlustusseadus. toote ohutuse seadus, pakendiseadus. krediidiasutuste seadus, reklaamiseadus. abonementtelefoni eeskiri. elektrienergia tarbimise eeskiri. eluruumide üürile andmisel rakendatavad korteriüüri arvestamise metoodilised alused, jalatsite märgistamise eeskiri. joogivee kvaliteedinõuete kehtestamine, toidukaupade märgistamise kord, lcnnureisist mahajätmisega tekitatud kahju huvitamise eeskiri jne.